‹ ›
lugemise sajandiks. See tõi kaasa olulise muutuse lugemise iseloomus: intensiivne, s.t. (kordus)lugemine, mis on
iseloomulik vaimuliku kirjanduse vastuvõtule, asendus
ekstensiivse, s.t. paljude raamatute ühekordse lugemisega.
Kõike uut, mille vastu lugejal huvi oli, ta osta ei jõudnud:
siit kasvas nõudmine uut tüüpi raamatukogude järele.
Need tekkisidki 18. sajandi alguses Saksa-, Prantsus-,
Inglismaal jm. Euroopas kommertsraamatukogude näol
(nimetatud ka laenuraamatukogudeks). Sellise raamatukogu omanik ei piiranud lugemist seisuslike ega teiste
vaheseintega, raamatuid võisid saada kõik, kellel oli raha
lugemismaksu tasumiseks.
Vanim teade laenuraamatukogust Eestis on pärit Tallinnast. Selle omanik oli Johann Christian Allée. Oma raamatukogu kataloogi avaldas ta 1777. aastal. Allée raamatukogu asus Nunne t. 2. Maja seestpoolt järele vaadates
peab arvama, et tema käes olid praeguse kaupluse kohal
asuvad toad: muuseas, samades ruumides paiknes aastail
1907–1921 Tallinna Linna Maksuta Avalik Raamatukogu ja Lugemistuba (TLMAR).
Tallinna esimesest laenuraamatukogust jääb kataloogi
põhjal väga soodne mulje. Selles oli 350 nimetust (üle 500
köite), saksa- ja prantsuskeelset uuemat kirjandust (kaks
kolmandikku ilmunud viimasel neljal aastal, s.t. 1774–
1777), seega tõesti uus kirjandus uuele lugejale. Ülekaalus on reisikirjad, ajaloosisulised ja geograafiast rääkivad
raamatud. On olemas kõik kuulsad kirjanikud-valgustajad (G. E. Lessing, J. W. Goethe, Ch. de Montesquieu,
Voltaire, Jean-Jacques Rousseau). Raamatute kasutamise
eest võttis Allée veerandaastas ühe rubla. Raamatukogu soetamiskulu pidi talle tuntav olema, tulu nähtavasti
väike, sest arvatavasti 1781. aastal müüs ta oma raamatukogu kaupmees Johann Gottlob Hassele, too omakorda järgmisele. Sajandi viimasel aastakümnel on Tallinnas
laenuraamatukogusid kolm, ka Tartus kolm, ühe kaupa
on neid maakonnalinnades. Kuid 18. sajandi lõpus tabas
siinseid laenuraamatukogusid ja laiemalt Balti kubermangudes igasugust välismaist raamatut keisrikojast tulnud
häda: väl