‹ 88 ›
teed Magdalena tänavani. Koplisse viiv trammiliin sai alguse Balti jaamast ja viis Kopli poolsaare lõppu. /.../
Pimedal ajal valgustasid tänavaid gaasilaternad, mida
igal õhtul süütasid pikkade keppidega varustatud mehed
ja mida samad mehed ka hommikul kustutasid. Tänavad
olid üldiselt puhtad. Tavaliselt hoolitses krundiesise tänava puhtuse eest kas majaomanik ise või samas majas elav
kojamees (hilisema nimetusega majahoidja). Heakorraeeskirjad olid karmid ning mis veelgi tähtsam – nende
täitmist kontrolliti pidevalt ja täitmata jätmisel trahviti.
Suvel pidi tänav olema pühitud ja kastetud kella kuueks
hommikul. Tänava kastmiseks olid igal majal tänavaäärsel küljel veevõtukohad – toruotsad, kuhu kinnitati voolik ning kastmine võis alata. Talvel oli kõnniteedelt alati
lumi roogitud ja kõnniteed liivatatud.
Hobutranspordi tõttu sõiduteelt lund ei koristatud, et
võimaldada sõitmist regede ja saanidega. Kui aga sulailmade puhul oli näha, et tuleb taas vankrid tarvitusele
võtta, siis koristati lumi koheselt. Tuleb märkida sedagi,
et koristustöid tehti lihaste jõul, mingeid mehhanisme
siis ei tarvitatud. Linnas sõitvad vähesed autod kasutasid
libisemise vältimiseks ratastel kette, ka oli mootorsõidukite liikumiskiirus tänapäevaga võrreldes palju väiksem.
Linnas sõitsid ka mõned taksod, meile lähim taksopeatus
asus Jaani kiriku lähikonnas, lähim sõiduvoorimeeste (nn.
hobutaksode) seisukoht oli Vabaduse puiesteel Reaalkooli
ees sõiduteel kohas, kus sõidutee on puiesteest tunduvalt
madalam. Talvel olid need hobused varustatud kuljustega
ning nad olid rakendatud saani ette. Oli väga meeleolukas
vaadata lumistel tänavatel sõitvaid saane ning kuulata kuljuste helinat.
Väljavaade korteri akendest (eranditult kõik aknad avanesid Vabaduse puiestee poole) oli ka hoopis erinev tavapärasest. Puiestee osa oli nüüdsest hoopis laiem, sõidutee
selle võrra kitsam, ja kui ma ei eksi, oli kaetud kiviparketiga. Ka sel ajal valitses seal võrdlemisi elav liiklus. Mööda Vabaduse puiesteed liikusid turupäevadel kaks korda
päevas turuliste vankrid, hommikul „Estonia” teatri poole
(turg asus siis „Estonia” teatrihoone ja kontsertsaali taga)
ning õhtul tuldud teed tagasi. Vankrite kolin kostis selgesti korterisse. Veel möödusid meist mitmed matuserongid,
sest siis maeti enamasti kõik surnud kiriklikult ning Jaani
ja Kaarli kirikusse pääsemiseks kasutati jällegi Vabaduse
puiesteed. Surnute veoks kasutati hobuveokeid, milleks
osutus baldahhiinkatusega vanker, kus baldahhiini all
vankril asetses kirst. Vanker ja hobune olid kaetud kas
musta või valge riidega, olenedes maetava vanusest. /.../
Matuserong läbis tänavaid suursuguse aeglusega, tema
möödumisel paljastasid mee skodanikud pea ja seisid
paljapäi. 1920-ndatel aastatel maeti Tallinnas surnud
enamasti, kas siselinna või Rahumäe kalmistule, aga ka
Koplis või Kalamajas asuvatele surnuaedadele. Teised
praegu kasutusel olevad kalmistud võeti tarvitusele tunduvalt hiljem.
Mööda Vabaduse puiesteed liikus ka Toompeale siirduv
lossi valvav vahisõdurite rühm, sageli uljate orkestrihelide
saatel. Aga 1. detsembri öösel liikus põlevate tõrvikutega varustatud rongkäik mööda Vabaduse puiesteed. Selle demonstratsiooniga tähistati 1924. aasta 1. detsembri
mässukatse õnnestunud likvideerimist. Nii et lastel oli,
mida aknast välja vaadates näha võis. Et aga külmasaamise kartusel oli meile rangelt keelatud akna juures seista,
siis ronisime, väiksem ja elavam ees, suurem ja kohmakam järel, üles voodi otstele istuma. Sealt kõrgelt avanes
suurepärane vaade toimuvale. /.../
Korteri akendest välja vaadates võis tänava vastasküljel näha punast Maapanga ning Eesti Panga vanemat
hoonet. Seal, kus asub praegu Eesti Panga uuem hoone,
hooneid minu mälestuse järgi ei olnud. Sakala 3 asuval
krundil oli väike puuhoone kauni aia sügavuses. Praeguse
Kentmanni tänava nurgal asuva parkla kohal oli ilus kahekorruseline puumaja.
Mõnda aega möödus just raamatukoguhoone ukse eest
jalgrattatee, mis sai alguse Vabaduse puiestee 2 Reaalkooli maja juurest, kulges üle Tütarlaste Kommertskooli ukse
ees oleva künkakese, et siis jätkuda Kaarli puiesteel, hiljem
Toompuiesteel. Kuhu ta siis edasi läks, ei tea, sest meie hiliskevadised ja varasügisesed jalutuskäigud viisid meid tavaliselt Schnelli tiigi juurde ja sealt jälle tagasi koju.
Üldse puudus mul, nagu ka hiljem minu õel, võimalus
lastena maja lähedal hoovis mängida ja joosta. Keskraamatukogul oli 1920-ndatel aastatel maja Kommertskooli poolses osas päris korralik ilusate kastanipuudega hoov, kus
ei puudunud roheline murugi. Kuid pääs sinna oli keeruline ja vaevaline. Kõige esmalt tuli minna sellest hirmutavast
laiast trepist alla, siis pöörata paremal asuvasse trepikotta,
pöörata uuesti paremale ja läbida pikk pime koridor, kuni
sai väljuda praegugi alles oleva trepi kaudu. Vanematega
koos sai selles hoovis siiski mõned korrad käidud.
Siis, kunagi 30-ndatel aastatel, võeti hoovist suurem osa