‹ 84 ›
Tammsaare tema kõrval jättis hoopis tuhmima mulje.
B. Linde ilmus tavaliselt seltskonda ilmega: „Tulin, nägin, võitsin.” Ta oli mitmeid kordi olnud abielus, ka oli
tal abieluväliseid vahekordi. Rahaasjades ei olnud ta alati
korrektne. Kuid seda kinnitas isa kodus alati, et tema vastu oli Linde jäägitult aus ja vastutulelik.”8
Küllap oli see ausus ja vastutulelikkus vastastikune. Nii
on Linde Sibulale suvel 1937 saatnud palvekirja: „Armas
sõber. Pean Sind teistki korda oma pikendusveksliga tülitama. Loodan, et vaheajal on ka Elvas ilmad paranenud:
vähemalt siin on nad juba paremad. Ootan Sind pikisilmi
tagasi, kuna mul on Sulle raamatuid müüa pakkuda.”9
Ning veel üks näide Linde ja Sibula vastastikusest
usaldusest. 1942. aasta suve veetis Sibulate pere Järvakandi lähedal Purkus, kus Linde andis kasutada ühe oma talus asuvast kahest elumajast. Samal suvel tegi Aleksander
Sibul koos F. Kulli ja kunstnik Sivadiga Linde metsas
puid, töötasuks oli Linde lubanud osa ülestehtud metsast. Aleksander Sibul sai oma osa kätte, küll aga mitte
F. Kull ega A. Sivadi.
Võib eeldada, et arreteerimise järel julgeoleku poolt hävitatud palju kultuuriloolist materjali sisaldanud Linde
arhiiv sisaldas muu hulgas ka Sibula ja Linde kirjavahetust, sest Tartus Kirjandusmuuseumis on vaid üks Sibula
kiri Lindele 1913. aastast ja viimaselt on säilinud vaid kaks
kirja Sibulale. Juba esimene lause Linde viimasest, Narva
vangilaagrist läkitatud kirjast kinnitab nende sagedamat
kirjavahetust. Toome selle kirja siinkohal tervikuna ära,
sest see on üleüldse ainus säilinud Linde kiri vangilaagrist, kirjutatud aasta pärast vangistamist ning kaks ja pool
aastat enne surma. Ainuüksi Linde pliiatsiga sirgeldatud
käekiri reedab neid vintsutusi, mis literaadile kinnipidamiskohas osaks saanud, rääkimata kirja toonist.
Narvas, 19. III 1952.
Armas sõber Aleksander!
Üle aastase vaheaja järgi läkitan Sulle esimese kirja ja selles kohe tulen Sind palvega tülitama. Mul on tasuda 20 rublane võlg
Rein Nurkse abikaasale, kes elab Ristiku tän. 17, krt. 8. Võlgu jäin ma ta mehele siin, kes aga siit on lahkunud ja kelle aadressi
ma ei tea.10
Aga mitte selle võla äraviimisega ei tahtnud ma Sind tülitada, vaid järgmisega: Ehk mäletad veel, kuidas me kahekesi käisime
Draamateatri ligidal antikvariaadis oma asju müütamas. Sellist toimingut palun nüüd minu asemel teha. Kus Sa mu asju
leiad, seda küsi Luise tän. 21–17, pöördudes sinna õhtul, kui inimesed töölt tagasi on või pühapäeval. Kui sa asjade eest nimetatud summa saad, siis võid paluda minu nimel, et kas keegi sama korteri elanikest, kui Ristiku tänavale ligemal asujad selle
raha ära viiksid. Muidugi oleks kõige lihtsam raha postiga ära saata, aga ma ei tea pr. Nurkse eesnime. Samas majas Ristiku
tänaval, aga teises korteris elab pr. Kuusman, endise Tallinna haridusosakonna juhataja abikaasa, kelle kaudu võiks samuti
sündida selle summakese edasiandmine, kui keegi teaks pr. Kuusmani eesnime.
Lepi esialgu nende ridadega ja ära pahanda, et Sind kohe esimeses kirjas ülesandega koorman.
Saadan järgnevadki kirjad oma naise kaudu, kuna ma Sinu aadressi ei tea. Vastusedki võivad sama teed tulla.
Paremaid tervitusi Su perekonnale!
Südamlikke tervitusi Sulle!
Sinu Bernhard.11
1944. aasta sügisel, erinevalt paljudest kultuuri- ja avaliku elu tegelastest ei põgenenud B. Linde Läände. Nii on
meenutanud Linde viimane abikaasa Linda Lillimägi, et
1944. aastal, kui peres tekkis küsimus, kas põgeneda Eestist, olevat Linde öelnud, et tema jääb kodumaale, sest tal
ei ole midagi karta. (L. Lillimägi autorile 17. XII 1985.)
Samas tuleb nõustuda eespool toodud kirjale viidates
Astraea Sibula mälestustega: „Nagu oma saatust ette aimates oli Linde enne vangistamist osa oma raamatukogust paigutanud Endla tänavasse kellegi tuttava juurde.
Vanglas olles saatis Linde isale kirja palvega mõned raamatud realiseerida ja temale raha saata mõnesuguste ko-