‹ 83 ›
vajalised käsiraamatud, mis A.H.T valikut igati soodustasid, kõnelemata sellise raamatute ala asjatundja, nagu on
seda Tallinna Kesk-raamatukogu juhataja A. Sibul, isiklikust nõuandest ja alati sõbralikust abist, mis A.H.T-l alati abivalmilt kasutamiseks käepärast oli. Neist käikudest
üle paarikümne aasta kestel Tallinna Keskraamatukokku
sigineski A.H.T. tutvus ja sõprusvahekord A. Sibulaga.
Mõlemad olid õppinud H. Treffneri gümnaasiumis, kuid
siiski eri aegadel, sest A. Sibul oli minu klassikaaslane aastail, mil A.H.T. juba abituuriumi oli sooritanud. Ma ei
mäleta ega oleta, et nad Tartus tutvudagi oleksid võinud,
vaid nende tutvus oli küll alles Tallinnas tekkinud pärast
1919. a., kaks kinnise eesti iseloomuga inimest võitsid teineteise usalduse, mida neil mõlemil ka kunagi kahjatseda
ei tulnud. A.H.T. usaldas A. Sibulale otsemalt ja siiralt
oma kirjanduslikke arvamisi ja mõtteid; mida võõram
inimene temalt kunagi ega mingi vahenditega kätte ei
oleks saanud, seda kuulis A. Sibul küsimata ja otsekoheselt vabas kirjanduslikus vestluses, mis kestsid teinekord, kui A. Sibulal juhtus vaba aega olema ja ka A.H.T.
kuhugi tõttama ei pidanud, isegi paar tundi. Siis arutati
loetud kirjandust ja A. Sibul oli neil puhkudel A.H.T-le
nõuandjaks raamatute alal.”3
Arusaadavalt tuli kohtumistel Sibula kabinetis jutuks ka
Tammsaare suurromaaniga „Tõde ja õigus” seonduv. Muide, tõend sõpruskonna Tammsaare-Sibul-Linde usalduslikust vahekorrast on ka see, et näiteks teadis Sibul, et
Tammsaare oli juba 1908. aastal Lindega Tähtvere pargis
jalutades rääkinud kavatsusest kirjutada romaan „Tõde ja
õigus”.4 Hiljem oli tihti jutuaineks juba romaani tõlkimisega seonduvad probleemid. “Vestlustes Tammsaarega ja
B. Lindega oli meil tihti kõneaineks „Tõe ja õiguse” tõlkimine suurrahvaste keeltesse. Selle jutu algatajaks ja energiliseks eestvedajaks oli B. Linde, kellel jätkus optimismi
ning usku, et „Tõde ja õigus” võõrkeeltesse tõlgituna läbi
lööb.”5
Ei ole küll tõendeid, et Linde, Sibul ja Tammsaare oleksid olnud sedavõrd suured sõbrad, et oleksid kolmekesi
ja järjepidevalt olnud peretuttavatena teretulnud üksteise
kodus. Linde ja Käthe Hanseni jahedad suhted on niigi
üldteada, mistõttu Linde suhteliselt sagedased külaskäigud Tammsaare Kadrioru korterisse piirdusid kirjaniku
kabinetiga ning kolmekesi saadi küllaltki tihti kokku ka
Sibula tööruumides Keskraamatukogus.
„Lohutuskäikudeks olid kadunule Tallinna Keskraa-
matukogu ja üksikute sõprade külastamine. Raamatukogusse tuli ta tavaliselt suure paki raamatutega, mis ta seal
uue sama mahuka paki vastu ümber vahetas. Tavaliselt,
kui aga Tallinna Keskraamatukogu juhataja Aleksander
Sibul juhtus oma kabinetis olema, sündis vahetamine viimase kabinetis, kuhu raamatukogu juhataja laskis ametnikke tuua need raamatud, mis A.H.T. vajas ja mis ta
juba kodus oli paberile märkinud. A. Sibulaga oli kadunul aastate kestes sobinud kõige usalduslikum vahekord
ja Tallinna Keskraamatukogu juhataja ametkabinetis
siginesid kahe treffneristi – A. Sibulgi on H. Treffneri
gümnaasiumi lõpetanud – pikad ja usalduslikud kirjanduslikud kõnelused, mis peamiselt käsitlesid uuemat eesti kirjandust, mida kadunu viimasel ajal oli hakanud jälle
hoolikamalt lugema. Sellest kabinetist kõlistas kadunu
sageli minulegi, määrates mulle kohtamisi, ja samas kabinetis kohtusime vägagi sageli ning siis venis kirjanduslik
vestlus juba meie kolme, A.H.T., A. Sibula ja minu vahel
tunni või kahegi pikkuseks. Siiramaid ja avameelsemaid
arvamisi avaldas siin kadunu, aga ka ainult siis, kui koos
oldi vaid kolmekesi. Tuli aga veel keegi kabinetti, vaikis
A.H.T. jalamaid. Meenub juhus nädalapäevad enne kirjaniku surma: vestlesime kolmekesi A. Sibula ametikabinetis ja sisse tuli Mait Metsanurk ning kadunu juhtis
meie teema kohe mujale, mida ka M. Metsanurk vist märkas ning kiirelt lahkus.”6
Samas kui Aleksander Sibula meenutustest selgub,
et ometi ei saa rääkida ka vaid ranges kabinetivaikuses
toimunud kohtumistest: „Kodanluse ajal moodi läinud
kohvikukultuuri harrastajaks Tammsaare ei olnud, kuid
ei keeldunud sõprade seltsis sinna tulemast. Nii oleme
mõnel korral suvel kolmekesi (Tammsaare, B. Linde ja
mina) vabaõhukohvikus käinud. Kohvi asemel eelistas
Tammsaare teed juua ja leppis tavaliselt kerge saiakese
või koogiga.”7
Tammsaare ja Linde külaskäike Aleksander Sibula
juurde on meenutanud ka raamatukogu juhataja tütar
Astraea Sibul: „Teine küllaltki sage külastaja oli literaat
Bernhard Linde. Kui ta juhtus tulema pärast tööaega,
helistas ta korteri uksekella. Kui siis keegi meist ukse
avas, polnud tavaliselt ukse taga kedagi näha, aga trepilt
kuuldus: „Kas esa kodus on?”
Kui keegi, kes ei tundnud Tammsaaret ega Lindet, oleks
neid koos kohanud, oleks ta välimuse ja oleku järgi pidanud kuulsaks kirjanikuks B. Lindet. B. Linde säras,