‹ ›
Ajast enne Tallinna Linna Maksuta Avalikku Raamatukogu ja Lugemistuba
Kalju-Olev Veskimägi
Laiemale kasutajaskonnale suunatud raamatukogude
loomine algas 16. sajandil ja on seotud reformatsiooniga.
Martin Lutheri kiri „Kõigi Saksamaa linnade raehärradele, et nad peavad rajama ning pidama kristlikke koole”
(1524) taotles haridust kogu rahvale. Kirja raamatukogusid puudutavas lõigus soovis Luther, „...et ei säästetaks
vaeva ega kulusid heade raamatukogude ja raamatumajade soetamiseks, eriti suurtes linnades, kus see on võimalik”.
Lutheri üleskutsele vastasid raamatukogude loomisega
algul linnad, siis kirikud. Vana-Liivimaa linnadest asus
etteotsa kiiduväärselt Riia, kus raad asutas juba 1524.
aastal raamatukogu kloostritelt ülevõetud raamatutest.
Tollane Tallinn oli Riiaga peaaegu võrdne elanike arvult,
ent mitte kultuurihuvidelt. Arvatavasti 1552. aastal Oleviste kiriku juures asutatud raamatukogu oli kirikuraamatukogu, mille elus oli mitu tõusu ja langust, peremehe- ja
peavarjuvahetusi. 19. sajandil sai ta Tallinna kõige suuremaks kaalukamaks ja tema nüüdne asukoht on Tallinna
Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus. Arvestades tema
iga ja praegustki kaalu, väärib ta põhjalikku ülevaadet.
Et raamatukogu järele polnud vajadust, jäi ta juba 16.
sajandi teisel poolel unarusse. Tõus tuli Rootsi ajal 17.
sajandi keskel, kui Tallinn majanduslikult kosus, raad
raha andes raamatukogu oma hoole alla võttis ja korra
loomiseks vastava komisjoni moodustas.
1668. aastal oli selles raamatukogus 1300 teost, mida
ei olnud vähe. Raamatukogu lugejateks olid pastorid, linnaametnikud ja gümnaasiumi professorid, sest 1631. aastal asutatud gümnaasiumi raamatukogu ei saanud kaua
jalgu alla.
Uus langus tuli Põhjasõjaga, mis lõi Tallinna majanduse
ja kultuuri vähemalt pooleks sajandiks rööpast välja. 18.
sajandil raamatukogu tõusumärke ei näita, raad raha ei
anna ja Oleviste kiriku raamatukogu kasvas vaid annetuste toel, mis raamatukollektsiooni aina ebaühtlasemaks
muutis. Tõus järgnes 1825. aastal. Tõsi, see oli väikese
konksuga: siis asutas rühm Tallinna haritlasi (omaaegse
terminiga „literaadid”) uue asutuse – Eestimaa Üldise
Avaliku Raamatukogu1, millele Oleviste kiriku konvent
kuus aastat hiljem Tallinna rae nõusolekul oma raamatukogu üle andis.
Nüüd oli selles kahe peale kokku 6628 teost ligi 10 000
köitega, peavarjuks rae antud vaekoda Suurturul. Vaatamata ilusale nimele, mis eeldanuks prii ligipääsu, oli ta
maksuline: lugemismaks aastas oli 5 assignaatrubla (umbes 1 rbl. 65 kop. hõbedas), lugejaid aga vähe, sest raamatud olid vanad, 17. ja 18. sajandi omad.
Siiski on Eestimaa Avaliku Raamatukogu tegevuses
1830-ndail aastail näha tõusu, mida näitab töömahuka
kataloogi koostamine. Ka muutus olu majanduslikult iva
kindlamaks: üüriks ja küttekuluks lubas Eestimaa rüütelkond 75, linn 40 ja aadlike klubi 43 hõberubla aastas.
Kuid just siis, kui vähemalt ruumide küsimus lahenes – need saadi Mustpeade majas – ja edasine olenes
raamatukogust endast, tuli järsk käänak: raamatukogu
läks 1842. aastal asutatud Eestimaa Kirjanduse Ühingu
valdusse. Iseenesest ei olnud asjaosalistele selles midagi
üllatavat, sest ühingu asutasid needsamad, kes olid asutanud raamatukogugi. See pidi säilitama endise nime ja
olema avatud endiselt „kogu lugevale publikule”. Viimane, lai lugejaskond, jäi siiski kõrvale, sest kirjanduse valikul jälgiti esmajoones ühingu teaduslikke vajadusi, mitte
publiku omi. Lugejad jäidki kõrvale (1864. aastal anti
välja vaid 140 raamatut). Eestimaa Avalik Raamatukogu
oli kogu tsaariaja jooksul Tallinna kõige suurem (1905.
aastal – 60 000 köidet), suurim ka Eesti ajal (1938. aastal
– 90 900 köidet).2
Raamatukogu asus nüüd Toompeal provintsiaalmuuseumi
majas, mis praegu kuulub Eesti Teaduste Akadeemiale.
Teatud murrangut laiema kasutajaskonnaga raamatukogude rajamisel on näha 18. sajandil. Valgustusideede
mõjul mindi protestantlikes maades vaimulikult lektüürilt üle ilmalikule ja 18. sajandit on nimetatud romaani-