‹ 75 ›
et Eesti jääb mulle alati esimeseks maaks maailmas. Ta ei
mõistnud, keeras mulle otsemaid selja ja jalutas minema.”
Viimane kiri Eestisse on lähetatud 3. märtsil 1982,
juba pärast Aleksander Sibula lahkumist ja adressaadiks
austatud kolleegi tütar Astraea Sibul. Nüüd 80-aastasena meenutab ta: „Tulin raamatukogusse ülikoolipingist
24aastasena, kui kaua aega tagasi… Teie olite hea tütar
oma isale, kui ta vajas Teie abi, kurb kui nägemine kaob.
Mind ohustab sama probleem, mitte nägemise täielik kaotus, vaid ühel päeval ma ei saa enam lugeda, ei ole selliseid
prille. Mul oli mõne aasta eest verevalum paremas silmas
ja see kahjustas retinat ja vasakusse silma kasvab kae, juba
nüüd on raskusi lugemisega, kuid see võimalus võib täiesti kaduda ja mida see mulle tähendab, kellele raamat on
olnud terve elu. Kirjutan ülevaateid uutest teostest siiski
kogu aeg jõudumööda, kuid kardan, et sel aastal juba lõpeb see võimalus.”
Muret teeb ka süda. Kirjas on pihtimus oma perekonna
saatusest. Sõja-aastatel kaotas Mall Jürma vanemad, kaks
venda ja mehe. Paguluses oli lähedane õe pere koos laste ja
lapselastega. Peale õe ja õemehe surma vajasid tädi hoolt
õelapsed, keda ta majanduslikult toetas ja kes teda vanaduspõlves aitasid. Palju rõõmu valmistasid talle õetütre ja
õepoja lapsed, kellele ta püüdis õpetada eesti keelt. Kiri
lõpeb optimistlikult: „Töö on asendanud kaotused. Nagu
Teiegi kirjutate, et see on parim rohi kõigi hädade vastu.
Trotsin neid ja olen püüdnud oma elu sisustada just tööga, ka seltskondlike ülesannetega kultuuri jne. alal.”
1984. aasta suvel võttis Mall Jürma osa Esto ´84 üritustest Torontos, kus osales Korp! Filiae Patriae kokkutulekul. Korporatsiooni vilistlaskogu esimeheks sai ta juba
kodumaal ning kandis seda kohustust kuni surmani. Toronto Estol oli vilistlasi koos 203.
Mall Jürma süda väsis lõplikult 21. oktoobril 1984.
Leinatalitus toimus New Yorgis Lexington Ave kirikus ja
selle viis läbi praost Rudolf Kiviranna. Mall Jürma põrm
puhkab New Jersey Hackensacki kalmistul.
Mall Jürma oli truu eesti kultuuri eest võitleja. Pikaajalisele tööle Eesti raamatukogunduses, kus oluliseks suunaks oli rahva harimine hea kirjanduse kaudu, järgnes
neljakümneaastane pagulaspõli. Elule kodumaast kaugel
andsid sisu ajakirjanduslik ja mitmekülgne kultuuriline
tegevus, mille hulgas oli esikohal kirjanduskriitika. Eestit
ei suutnud ta kunagi unustada ja rahvuspoliitiline võitlus
isamaa vabaduse nimel oli alati arvestataval kohal.
Eti Sirg, Raamatukuu ja kriitik-esseist Mall Jürma. – Tulimuld, 1976, nr. 3, lk. 124.
Mall Jürma, Kaugelt noorusmaalt. – ELG. Lenderlased vabas maailmas, 1979, lk. 42–43.
3
Samas, lk. 46–47.
4
Kristi Kindel, Eesti raamatukogutegelane Mall Jürma (1901–1984): [Diplomitöö]. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool, 1995, lk. 13.
5
A. Jürman, Põhimõtteid kirjanduse soetamisel raamatukogudesse. – Raamatukogu, 1935, nr.1/2, lk. 14–23.
6
Kalli Kobin, Intervjuu Mall Jürmaga. – Triinu, 1984, nr. 127, lk. 14.
7
M. Jürma, Laastamine raamatukogudes. – Eesti riik ja rahvas II maailmasõjas. III. Stockholm: EMP, 1956, lk. 148.
8
M. Jürma, Alma mater Tartuensis. – Estonia, 1946/47, lk. 2–3.
9
M. Jürma, Heleda pilguga ja mureliku suuga: Marie Under 65-aastane. – Estonia, 1948, lk. 23–25.
10
Eti Sirg, Raamatukuu ja kriitik-esseist Mall Jürma. – Tulimuld, 1976, nr. 3, lk. 125.
11
M. Jürma, Kirjanik jumalaotsigul. – Tulimuld, 1956, nr. 4, lk. 140–145.
12
M. Jürma, Naine ja ema August Gailiti teostes. – Tulimuld, 1961, nr. 3, lk. 184–192.
13
M. Jürma, Heleda pilgu ja mureliku suuga: Marie Underi 70. sünnipäevaks. – Tulimuld, 1953, nr. 2, lk. 70–75; M. Jürma. Ma &