Tallinna Keskraamatukogu | Page 45

‹ 45 › Aleksander Sibul ja Soome Livia Viitol Kõige tihedamad sidemed olid Aleksander Sibulal Soomega. Need algasid juba enne tema saamist Keskraamatukogu juhatajaks ja kestsid elu lõpuni. A. Sibula esimene kokkupuude 1916. aastal Soomega sai teoks tänu Viljandile, täpsemalt „Viljandi Teataja” toimetusele, kuhu ta õnneliku juhuse tõttu tööle sattus. Seal tutvus A. Sibul ajalehe kirjasaatja, kohaliku tütarlastegümnaasiumi eesti keele õpetaja Eduard Schönbergiga, kes oli asutanud Viljandisse lugemisringi ja selle juurde raamatukogu. Selle raamatukoguga hakkas ühiskondlikus korras tegelema Aleksander Sibul. 1916. aasta suvel sõitis E. Schönberg Soome, A. Sibul aga Moskvasse A. Šanjavski rahvaülikooli kuuajalistele raamatukoguhoidjate kursustele. Sügisel kutsus Schönberg ka Sibula Soome, et too oma vastomandatud raamatukogualaste teadmistega korraldaks Helsingi Eesti Haridusseltsi raamatukogu. A. Sibul kuulus ka haridusseltsi juhatusse, oli selle esimees ja samuti kirjatoimetaja. Ühtlasi tuli tal hoolitseda pidude korraldamise ja muude ettevõtmiste eest, mille puhas sissetulek läks raamatukogule raamatute ostmiseks. Haridusseltsis kohtus A. Sibul ka oma tulevase abikaasa Leena Kulleriga, kes töötas seltsi sekretärina. Tagasi Eestisse tulid A. Sibul ja L. Kuller pärast välismaalastele uute elamislubade seaduse kehtestamist 1. juunil 1918. Aleksander Sibula huvi Soome vastu kestis edasi, süvenedes 1920-ndatel aastatel, kui temast sai Tallinna Linna raamatukogu juhataja. Esimese külaskäigu uuel ametipostil tegi A. Sibul Soome 1923. aastal. (Helle Sibula suuline teade.) Tol aastal viibis ta Soomes veel teistki korda, osaledes koos kolleegidega 24. ja 25. novembril Soome linnade raamatukoguhoidjate koosolekul. Seal peetud ettekannetes kõneldi raamatukogutöötajate kutselise ettevalmistuse tarvilikkusest (Tampere linnaraamatukogu juhataja J. Keriläinen), linnaraamatukogude hoidjate palkade ühtlustamist (Pori linnaraamatukogu juhataja J. Auer), laste ja koolinoorte suhetest avalike raamatukogudega ( Joensuu linnaraamatukogu hoidja õpetaja J. Lampinen) ja teistest küsimustest. Jutuks tuli ka kirjanduse valik raamatukogudesse, eraldi teemana oli vaatluse all toonagi probleemiks olnud ajaviitekirjandus raamatukogudes (riikliku raamatukogunduse büroo juhataja Helle Cannelin).1 Soome Raamatukogude Seltsi vahendusel külastati ülikooli-, parlamendi- ja linnaraamatukogu ning vaadati „udupilte” (toonaseid diapositiive) teistest Soome raamatukogudest. Veendumus Soome riigi suurest hoolitsusest oma maa raamatukogude ees jääb kõlama ka A. Sibula märkmetest: „Udupildid Soome raamatukogudest, mis laupäeva õhtul näidati, tõendavad, et soomlased oma raamatukogude eest, võrreldes meiega, palju rohkem ja paremini hoolt kannavad. Suuremates linnades on raamatukogudel omad majad. Kuid ka väiksemates linnades ja ka koguni maal on raamatukogudel omad majad muretsetud,” kirjutab Sibul.2 Asjata ei rõhuta A. Sibul selles kirjutises Soome raamatukogude „omi maju” – Tallinna Keskraamatukogu ruumides paiknenud linna allasutuste väljakolimine ja võimaluste loomine raamatukogu tegevuse kasvuks oli A. Sibula olulisemaid ülesandeid. Järjekordne tööreis Soome sai teoks 1925. aastal, kui A. Sibul käis tutvumas mitme Euroopa riigi raamatukoguga. Soomet külastas A. Sibul edaspidi korduvalt. Üks tähelepanuväärsemaid sündmusi Tallinna Keskraamatukogule oli osalemine 1.–2. juulil 1937. aastal Euroopa raamatukogude konverentsil Viiburis, kus viibis ka teisi Tallinna Keskraamatukogu töötajaid (Parma, Pulst, Roots, Uusoja).3 Kahe maa vahelise kultuurisilla rajamisel oli oluline roll isikutevahelistel suhetel. 1923. aastal alguse saanud tutvus Soome raamatukogunduse tuntuima tegelase Helle Canneliniga pani aluse Eesti ja Soome raamatukogutegelaste tihedamale koostööle.