‹ 41 ›
arengut enim mõjutanud lähinaabrite Soome, Venemaa
ja Läti kõrval leiame Inglismaa, Saksamaa ja Ameerika
Ühendriikide raamatukogukoolide ja suvekursuste kirjeldused, puudub vaid Rootsi.
1990. aastast taasilmuvas ajakirjas on kahe praegu tegutseva kõrgemat raamatukogunduslikku haridust andva
õppeasutuse ning kolme täiendus- ning kutsekoolitust
pakkuva asutuse tegevust viimase kümne aasta jooksul
käsitletud 27 korral. Sealhulgas on eraldi number pühendatud Tallinna Ülikooli infoteaduste osakonna 50. aastapäevale15 ning mitme põhjaliku artikliga number erialakoolitusele Viljandi Kultuuriakadeemias16. 2007. aastal
tähistatakse 80 aasta möödumist raamatukogundusliku
hariduse algusest. Lisandub mõlema kooli lõpetanute
diplomitööde loetelude järjepidev avaldamine.
Pilti laiendavad ülevaated raamatukoguhoidjate
stažeerimistest välismaal ja teiste maade raamatukogundushariduse korraldusest ning üldisematest arengusuundadest. Eraldi käsitletakse kutsekoolitust ja -eksameid.
Viimased on olulisel kohal ka A. Sibula aegses ajakirjas.
1930. aastate neljas ajakirjanumbris ilmusid kutsetunnistuse omandanud kutseliste raamatukoguhoidjate loetelud. Kutsekvalifikatsiooni omistamine on praeguseks
taastatud ja endist traditsiooni järgides avaldas RK 2006.
aastal kutsetunnistuse vääriliseks peetud raamatukoguhoidjate nimed17. Raamatukoguhoidja maine ning palgaja tööolud on 1920.–30. aastate „Raamatukogus“ kõne
all 4 kirjutises.
Läbi aastate on aktiivsemateks autoriteks olnud toimetajad ise, kes enamasti on avaldanud ülevaateid, sõnumeid
ja infot ning refereerinud või tõlkinud välismaa erialaajakirjanduses ilmunut. See on ka täiesti loomulik, sest südamega tööd võttev toimetaja läheneb igasugusele infole
mõttega, kuidas seda oma ajakirjas ära kasutada. Ka pole
raamatukoguhoidjad üldiselt eriti varmad kirjutama.
Viimast väidet tõestab ilmekalt eespool mainitud ajakirja
mitteilmumine 1934. aastal „vähese kaastöö tõttu”.
Kolmekümnendate aastate „Raamatukogu” viljakaimaks autoriks on tegev- ja vastutav toimetaja Aleksander
Sibul, keda kaasaegsed on hinnanud Eesti asjatundlikumaks rahvaraamatukogutöötajaks. Tema sulest on ilmunud ERÜ ning rahvaraamatukogude töö aastaülevaateid
ja rida praktilise töö juhiseid, nagu „Töö lihtsustamisest
avalikkudes raamatukogudes” (1931), „Laenutamisviisidest” (1938),„Ettetellitud teoste inventeerimisest” (1938),
„Raamatute säilitamisest” ja „Raamatukapist” (1938)
jm. A. Sibula initsiatiivil pööras tollane „Raamatukogu”
üldse enim tähelepanu raamatukogutöö praktilistele
küsimustele. Selle põhjuseks oli esmajoones asjaolu, et
suurem osa Eesti 500 rahvaraamatukogust oli korraldamata, nagu saame teada Haridusministeeriumi inspektori August Villupi koostatud 1922. aasta masinakirjalisest
aruandest.18 Ka puudus raamatukoguhoidjatel üldiselt
erialane väljaõpe. Vajati kindlaid ja üheselt mõistetavaid
juhtnööre. Need töötatigi välja aktiivsemate raamatukoguhoidjate ühiste arutelude ja kokkulepete alusel algul
rahvaraamatukogude korralduskomisjonis (mille kolmes
alakomisjonis osales ka A. Sibul), hiljem ERÜ mitmesugustes töögruppides, ja avaldati erialaajakirjas.
Tollase ja praeguse erialaajakirja sisuline erinevus seisneb
metoodiliste ja teoreetiliste käsitluste vahekorras. Tänapäeva Eesti raamatukoguhoidjad on enamikus erialase haridusega ning täiendus- ja kutsekoolitus on niisugusel tasemel, mis välistab ajakirjas igapäevatöö pisiasja FR ;WWF֗6P