Tallinna Keskraamatukogu | Page 40

‹ 40 › ühtki arhiiveksemplarigi. See juhtus ka ajakirjaga 1938. aastal, nii et toimetus oli sunnitud avaldama kuulutuse, milles soovis „Raamatukogu” nr. 1 tagasi osta või vahetada mõne teise numbri vastu, kuna nimetatud numbri trükk oli otsa saanud8. Ajakirja tellimishind oli 1.50 krooni, mis loomulikult ei katnud tegelikke kirjastamiskulusid: need ulatusid 239 kroonist 1931. aastal 1200 kroonini 1938. aastal. Ajakirjale paluti mitu aastat järjest toetust Kultuurkapitali Kirjanduse Sihtkapitali Valitsuselt, kuid toetuse andmine otsustati eitavalt. Haridusministeeriumilt saadi RK väljaandmiseks toetust 1938. ja 1939. aastal, kusjuures ühing kohustus saatma ajakirja tasuta kõigile avalikele raamatukogudele, milliseid Haridusministeeriumi nimestiku järgi oli 738.9 Ajakirja regulaarset väljaandmist ei takistanud mitte ainult raha, vaid sageli ka avaldamist väärivate artiklite puudus või soov avaldada kirjutis mingis kindlas numbris. Nii näiteks lükati 1931. aasta novembrisse plaanitud number 1932. aasta veebruari, et avaldada selles ka ülevaade ühingu 1931. aasta tegevusest ja aruandeid.10 1934. aastal ajakiri ei ilmunud: sügisesse kavandatud number lükati 1935. aastasse „ettetulnud takistuste ja vähese kaastöö tõttu”.11 Nii mitmegi numbri tagakaane siseküljel leidub meeldetuletus: „Toimetus palub raamatukoguhoidjaid saata ajakirjale kaastööd järgmise numbri jaoks.” Tänapäeval ilmub „Raamatukogu” regulaarselt kuus numbrit aastas ja kirjutiste puuduse üle pole toimetusel põhjust kurta. Ajakirja tellimishind ei kata olemasolevate tellijate arvu juures tegelikke väljaandmise kulusid. Kaanel märgitud kahest väljaandjast üks, ERÜ, ajakirja rahaliselt toetada ei saa, küll teeb seda aga Rahvusraamatukogu, kelle struktuuri toimetus kuulub osaliselt isemajandava üksusena. Kuigi trükikulud kaetakse Kultuuriministeeriumi toetuse arvelt, ühingu liikmetele ega raamatukogudele ajakirja tasuta ei jagata. Hinnaalandust tehakse aga üksiktellijaile ja pensionäridele ning raamatukogunduse ja infoteaduse eriala üliõpilastele. Aeg-ajalt toetab „ Raamatukogu” Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital, andes nii nagu kultuuriajakirjadelegi raha honoraride maksmiseks. Väljaandjate ja toetajate ühiste pingutustega on ajakirja ilmumine seni ja loodetavasti edaspidigi tagatud. „Raamatukogu” sisu ja autorid „Meie kirjanikkonnast kuuleb tihti kaebusi, et meie publik ei hindavat algupärast kirjandust, et ostetavat ja loetavat liiga palju tõlkekirjandust. Et takistada halva tõlkekirjanduse levimist, koostati mõne aasta eest koguni tõlkekirjanduse maksustamise seaduse eelnõu,” loeme Aleksander Sibula kirjutisest „Mida loevad linnaelanikud?” 1937. aasta „Raamatukogus”.12 Kas tuleb tuttav ette? Just nagu 2006. aasta „Raamatukogust“.13Ajaratas on teinud täispöörde ja probleemid Eesti raamatukogunduses on samad mis 1930-ndatel aastatel. Taas arvavad eesti kirjanikud, et rahvaraamatukogud ei komplekteeri küllaldaselt eesti kirjandust ega soovita seda lugejaile. Ja taas pakutakse välja lahendusi, mis esimesel ringil on juba läbi kukkunud, arvates, et nüüd kindlasti õnnestub. Eesti kirjanduse ostmine ja soovitamine pole ainus teema, mis ühendab praegust ja 1920.–30. aastate erialaajakirja. Jätkuvalt on aktuaalsed raamatukoguhoidjate kutse ja kutseharidus, palga- ja tööolud, lugejateenindus, lugemise suunamine, laenutusstatistika, komplekteerimine ja kogude korraldamine, liigitamine ja kataloogimine, eri raamatukogutüüpide töökorralduse eripära, raamatukogude tegevuse õiguslikud alused. Nimetatutest on meie raamatukoguüldsuse olulisimaks probleemiks olnud läbi aastate raamatukoguhoidjate kutseline ettevalmistus. Eesti raamatukoguhoidjate I kongressil arutatud küsimustest peeti seda isegi nii tähtsaks, et Friedrich Puksoo ettekanne „Raamatukoguhoidja kutse ja kutseharidus“ oli ainus, mis trükiti ära ERÜ vastloodud häälekandjas „Raamatukogu“ täies ulatuses.14 Aleksander Sibula 1924. aastal juhatatud esimestel kursustel antud õpetust raamatukoguhoidjate ja infotöötajate tänase koolitusega muidugi võrrelda ei saa. Raamatukoguhoidjate kutsealast ettevalmistust käsitletakse ajavahemikul 1923–1940 kahes pikemas artiklis ja kahes lühiülevaates, kursusi ja kutseeksameid Eestis kuues artiklis ning neli korda kroonikas. Raamatukoguhoidjate kutselist ettevalmistust välismaal tutvustati kaheksal korral. Viimase puhul võib väita, et käsitletud riikide valik on peaaegu ammendav, sest meie raamatukogunduse