‹ 32 ›
Käsiraamatukogu avamisega tuldi vastu nende lugejate
huvidele, kes tahtsid kiiresti mõne küsimuse kohta vastust saada. Fondist ei puudunud tähtsamad eesti-, vene-,
saksa-, inglis- ja soomekeelsed teatmeteosed. Rohkesti oli
entsüklopeediaid ja atlaseid. Arvukalt oli kunstialast kirjandust, eriti kunstnike biograafiaid. Peale raamatute oli
avariiulitele välja pandud värsked ajakirjad. Aasta-aastalt
käsiraamatukogu kasutajate arv kasvas: 1926. a. kasutasid kogu 28 420, 1929/30. a. – 34 678 lugejat. Kogu
kasutamine oleks võinud veelgi arvukam olla, kuid ruumipuudusel, eriti talvistel õhtutundidel tekkisid lugejate
järjekorrad. Nii nagu üldlugemissaali, olid ka käsiraamatukogu peamisteks kasutajateks vanemate klasside õpi-
lased.”8 1920-ndaid aastaid iseloomustas tung hariduse
järele ja enesetäiendamise vajadus. Just viimane oli eriti
oluline: raamat tuli teha kättesaadavaks kõigile elanikkonnakihtidele. Juba 1920-ndate aastate alguses hakati
plaanima harukogude rajamist kesklinnast eemal asuvatesse elurajoonidesse. Sobivad ruumid leiti harukogudele
alles 1920-ndate aastate keskel. Harukogude rajamine
1926. aastal tähendas raamatukogule sisuliselt keskraamatukoguna tegutsemise algust.
A. Sibul tegeles pidevalt raamatufondi täiendamisega.
Linnavalitsuse poolt määratud summade ja riikliku toetuse arvel hakkas raamatute arv kiiresti kasvama. Lisaks
eestikeelsele kirjandusele hangiti pidevalt juurde saksa- ja