‹ 252 ›
Moderniseeruv raamatukogu
Intervjuu Tallinna Keskraamatukogu direktori Kaie Holmiga
Olete lõpetanud Tallinna Pedagoogikaülikoolis bibliograafia eriala ja töötanud üheksa
aastat raamatukogus. Alustasite Saaremaal väikeses Kärla
valla raamatukogus. Kuidas
Teist raamatukogutöötaja sai?
Olen pärit Saaremaalt, lõpetasin Kuressaare 2. Keskkooli ja
Kaie Holm
kuna ma ei teadnud, mida edasi õppida, otsustasin tööle minna. Töötasin kaks aastat,
see oli just 1980-ndate lõpus, kui elu ümberringi hakkas
muutuma, siis oli tunne, et kui ma nüüd edasi õppima
ei lähe, siis mu elu lähebki samades rööbastes edasi ja
minu jaoks ei muutu midagi. 1988. aastal läksin Tallinna
Pedagoogikaülikooli ettevalmistuskursusele, sest ma ei
olnud kindel, et oleksin pärast kaheaastast pausi sisseastumiseksamid ilma kursusi läbimata ära teinud, ja valisin
erialana raamatukogunduse. Ma ei olnud mingi bibliograafiafanaatik, lugesin küll väga palju, seda olen kogu elu
teinud. Olen tegelikult rahutu hing ning kataloogimine
ja bibliografeerimine pole need alad, millega ma päevast
päeva tegelda oleksin tahtnud. Organiseerimistöö sobib
mulle rohkem.
1994. aastal lõpetasin Pedagoogikaülikooli ja läksin tööle Saaremaale Kärla raamatukokku. Sattusin sinna huvitaval ajal: raamatukogu kolis korterist, kus ta oli jaotatud
eri tubade peale, vallamaja teisele korrusele. Asukoht oli
hea, inimesed, kes vallamajja tulid, astusid ka raamatukokku sisse, võrdlemisi ligidal olid ka kool ja lasteaed.
Uuel pinnal avanes mul võimalus raamatukogu oma käe
järgi sisse sättida. Lasksin töömeestel lasteriiulid erinevates värvitoonides värvida, tegin lastenurga suuremaks,
ostsin uued kardinad jne. Raamatukogus hakkas palju
lapsi käima, kindlasti oli nende hulgas neidki, kes kunagi
varem ei olnud raamatukogus käinud. Arvatavasti mõjus
ka see, et raamatukoguhoidja oli noor. Olin seal üksinda,
tol ajal teist raamatukoguhoidjat ei olnud.
Vahetundide ajal ja kooli lõppedes oli raamatukogu lapsi
täis, oli tavaline, et pärast tundide lõppu tehti aega bussi
tulekuni raamatukogus parajaks. Mul oli väga hea meel,
kui poisid, kes raamatukogus alguses teistega koos vaid
muusikat kuulamas ja minuga lobisemas käisid, varsti
juba koomikseid ja siis muidki raamatuid-ajakirju sirvisid. Väiksematega joonistasime või meisterdasime koos,
kevadel käisime sinililli otsimas või mängisime jõe sillal
Karupoeg Puhhi leiutatud Laevamängu.
Varsti harjus ka ülejäänud vallarahvas sellega, et raamatukogus pole vaikne nagu varem. Nemad käisid raamatukogus, kui lastel tunnid olid või kui nood juba koju olid
läinud. Saime hästi hakkama.
Olin Kärlas vähe aega. Kolmveerand aastat hiljem toimus konkurss Saare Maakonna Keskraamatukogu direktori kohale. Kandideerisin ja võitsin selle konkursi. Koos
minuga kandideeris samale ametikohale ka minust vanemaid ja suurema kogemusega inimesi, aga komisjonis oli
kirjanik Albert Uustulnd, kes – nagu ma hiljem kuulsin
–, olevat tookord minu kandidatuuri kohta öelnud, et
valime noore, ta võib küll teha vigu, kuid on hakkaja ja
aktiivne.
Väga suur muutus kohavahetus minu jaoks polnud. Ma
teadsin Saare Maakonna Keskraamatukogu töötajaid,
olin olnud sealses raamatukogus praktikal ja ka Kärlal
töötades puutusin Keskraamatukogu inimestega sageli
kokku.
Maakonna keskraamatukogu direktori töö nõuab väga
suurt universaalsust. Tuleb olla tööandja, majandada
raamatukoguhoonet ja reklaamida oma teenuseid, kuid
ei ole tavaliselt ei sekretäri, majandusjuhatajat, personalitöötajat ega avalike suhete juhti, vaid tuleb endal kõigi
asjadega tegelda: osata teha eelarvet, jälgida kulusid, tunda tööseadusandlust jne. Maakonna keskraamatukogu
koordineerib ka kõigi maakonna raamatukogude tööd:
komplekteerib ja töötleb nende kogud, korraldab koolitusi ja nõusta "