‹ 221 ›
Anna Žurba: „Kalamaja raamatukogu minu mälestustes.”
Tööstuse 1. Buss nr. 3 peatus.
On august 1970. Seisan sünge
halli maja ees. Just äsja käisin
tegemas füüsika sisseastumiseksamit TPI-sse. Tunnen, et
heal juhul saaksin „kolme”. See
rikub tuju, sest olin ju kooli lõpueksamil saanud „viie”. Kogu
lennu peale oli vaid kaks „viit”.
Lähen trepi juurde ja loen:
Anna Žurba
Kalamaja raamatukogu. Vaatan aknast sisse – pimedus.
Pime, tühi ja kurb... Täpselt sama tunne on ka minu südames... Ees on ebamäärasus... Kas tõesti keegi seal töötab? Missugune igavus... Olen 16-aastane. Buss tuleb ja
viib mind nende akende alt elujõge pidi 11 aastat edasi...
TPI-sse ma ikkagi ei pääsenud: saingi „kolme” ega hakanud eksameid edasi tegema. Mis automaatse elektriside
insener minust ikka saanud oleks? Mulle lihtsalt meeldis
mu õpetaja ja ma armastasin tema ainet – füüsikat. Lõpetasin Pihkva pedagoogilise instituudi ja sain suunamise
Põhja-Kaukaasiasse. Töötasin seal kolm aastat ja tulin
Tallinna tagasi.
Ja siis, üksteist aastat hiljem seisan sealsamas, Kalamaja raamatukogu trepil. Midagi ei ole muutunud: niisama
vaikne, needsamad pimedad aknad... Ootan juhataja Veera Nikolajevna Ikonnikovat. Närveerin. Männiku raamatukogus, kuhu end tööle pakkusin, öeldi mulle viisakalt
ära, siis aga saatis Tallinna Keskraamatukogu direktor
Niina Aršas mu siia, korrates selle juures mitu korda:
„Võtke arvesse, me töötame inimestega...”
Ootan Veera Nikolajevnat. On külm ja pime. On detsember 1981. Hinges kripeldab.
Teiselt poolt tänavat tuleb minu juurde naisterahvas.
Väikest kasvu, kõhnake, pükstes ja ruudulises poolpalitus. Peas kootud müts. Kerge, kiire käik reedab temas
energilise inimese. Tutvume. Veera Nikolajevna avab
uksed ja laseb mind ette. Kindlalt, kiirete liigutustega
lülitab ta sisse elektrivalguse. Sel hetkel tunnen, kuidas
mulle voogab vastu tuttav lõhn, soe, kodune ja saladuslik.
Siin asus Kalamaja raamatukogu 2007. aastani.
Mul tuleb meelde, et nii lõhnas väike külaraamatukogu
minu varases lapsepõlves. See oli muinasjuttude, seikluste, saladuste ja sõpruse lõhn – see oli lapsepõlve enda
lõhn. Kui palju erinevaid raamatukogusid on seljataga:
kooli, instituudi, klubide, rajoonide omad... Aga millegipärast ainult siin sai mulle osaks lapsepõlvemälestuste
tulv. Kõik muutus kohe, kõik tundus nii mugav ja armas.
Hingel hakkas hea, soe ja rahulik. Veera Nikolajevnaga
sobisime me esimesest silmapilgust. Ta oli hea ja erksa
vaimuga inimene, kellel olid entsüklopeedilised teadmised. Temaga oli alati huvitav koos olla. Ta tundis hästi
Venemaa ajalugu ja vene kunsti. Ta valdas poola keelt ja
asutas raamatukokku poolakeelse kirjanduse kogu.
Tallinna ajalugu, linna arhitektuur ja eesti kunst pakkusid talle suurt huvi. Tööst vabal ajal viis ta läbi vanalinna ekskursioone, äratades turistides armastust Tallinna vanalinna vastu. Tal oli sõpru Ungaris ja Poolas, kes
armastasid meie linna tänu talle.
Raamatukogus kogus Veera Nikolajevna väga rikkaliku
kunstiraamatute fondi. Enamik suurepärastest albumitest peegeldas maailma muuseumide ja galeriide rikkusi.
Mäletan, kuidas ta tihti kordas, et raamatukoguhoidja
tehtud viga raamatute paigutuses võib lugejale tähendada
vajaliku raamatu kaotust kümneks aastaks. Võib-olla oli