‹ 22 ›
Vene Seltskondliku Klubi tegevusest 20. sajandi algul eestlase pilgu läbi
Mis toimus Vene Seltskondliku Kogu majas 20. sajandi
algul ja missugused olid eesti ja vene kogukonna kultuurilised kokkupuutepunktid, on kirjutanud oma mälestusteraamatus „Minu eluteater ja teatrielu 1884–1944”
(1995) näitleja ja lavastaja Paul Pinna.
P. Pinna
„Selle maja saalis oli kaunis suur näitelava ja kohalikud vene haritlased korraldasid seal piduõhtuid ning
näitemänge. Tegelasteks olid peamiselt kõrgemad vene
administratiivametnikud, nagu kohtu prokuröri abid,
rahukohtunik, ringkonnakohtunik, ohvitserid ja muud
kõrgemad ametnikud. Muulasele oli sissepääs peaaegu
võimatu, iseäranis kinnistele perekonnaõhtutele. See
seltskondlik maja oli Tallinna vene ringkonnas mõjuvaks
teguriks ja koondumispaigaks.”21
Nagu kirjutab Eesti raamatukogude ajalugu käsitlevas
raamatus „Kahte kappi on ühhetassa majas tarvis: leivakappi ja ramatokappi” Kalju-Olev Veskimägi, oli Tallinna
Vene Seltskondlikul Ühingul oma raamatukogu, kuid see
oli n.-ö. kinnine: avalikkusele mõeldud raamatukogude
rajamist mitmel pool Eesti territooriumil asuvate vene
seltskondlike ühingute tegevuskavasse polnud võetudki.
Tema sõnul oli ka suurel ja jõukal Tallinna Vene Seltskondlikul Ühingul üsna keskpärane raamatute kogu, mis
sisaldas 1899. aastal vaevalt 600 teost.22
Foto: Parikas
Raamatukogujuhatajate vahetus
Raamatukogu kasutusse anti esialgu klubi saal ja näitelava
ruum. Muutus ka raamatukogu nimetus: alates 1920. aastast
kandis raamatukogu nime Tallinna Linna Raamatukogu.
Esimene raamatukogu juhataja H. Mikkor lahkus juhataja kohalt omal soovil 1920. aasta mais raskete töötingimuste tõttu. Tema asemele valiti juhatajaks 1910–
1915 kooliõpetaja ning 1918–1919 koolidirektori ametis
olnud Anton Schmidt.
Tallinna Linnakooli ja 1910. aastal selle juures asunud
pedagoogikakursuse lõpetanud Schmidt oli Esimese
maailmasõja ajal teeninud tsaariarmees ning saanud leitnandi auastme. Tema ajal algas kolimine Nunne tänavalt
Vene Seltskondliku Kogu majja. Anton Schmidt lahkus
juhataja kohalt 15. jaanuaril 1921. aastal: raamatukogu
kolimine käis talle üle jõu. Raamatukogu uueks juhatajaks valiti Aleksander Sibul.
Tallinna Keskraamatukogu asukohavahetusest ja staatuse muutumisest kõneleb oma mälestusteraamatus
„Minu elu hariduse radadel” (2000) toonane haridusminister Aleksander Veiderma.
„Endise vene seltskondliku koondise ehk nn. Vene Klubi maja Estonia puiesteel rekvireeriti esimese maailmasõja
ajal linnavalitsuse vajadusteks – siia paigutati toitlusvalitsus ja hoolekandeosakond. Sõjategevuse lõppemisega
lõppes ka rekvisitsioon. Kuna linnavalitsus hoonet hädasti vajas, alustas ta klubi esindajatega läbirääkimisi maja