‹ 214 ›
dus üsna mõttetu tegevusena. Korrastatud kogudest oli
asi kaugel. Kaadrimuudatusi tol ajal ei tehtud, kes olid,
need olid – kui mõni just ise ära läks –, aga lahti ei lastud
halvasti tehtud töö pärast kedagi.
Kui palju määras toonane ideoloogia raamatukogu
tööd?
Raamatukogu asedirektor oli pikki aastaid Helgi Peeba.
Töötasin temaga käsikäes – minu arvates me sobisime
kokku. Helgil oli huumorimeelt, see aitas teinekord väga
palju. Kui aruandeid kirjutasin ja sissejuhatused liiga
üldsõnalised või lühikesed said, ütles Helgi ikka: „Pane
šoumi juurde!” Mina siis panin.
Kui nii võtta, siis mis oli asja mõte? Mõte oli ju see,
et raamatukogu saaks võimalikult rahulikult töötada.
Meil ei olnud vaja mingeid intsidente. Oli vaja, et meiega oldaks keskmiselt rahul, olid lugejad, kes meid vajasid. Kogu toonane ideoloogia voolas enamusel eestlastest
– minu meelest – sujuvalt mööda külge alla.
Kontrolle muidugi käis, aga ma ei arva, et raamatukogu
mineviku või Sibula pärast. Rahvaraamatukogu pidi olema ka ideoloogiaasutus. Meie ülesanne oli koos kooliga
uut põlvkonda kommunismi vaimus kasvatada. Sellepärast oli vaja ka kontrollida, kui õigesti ikkagi kasvatame.
Need kontrollid, kes Moskvast tulid, ei teadnud ju Sibulast midagi. Aga eks Keskraamatukogu peeti üldiselt
ikka silmas. Juhendades oma raamatukogude tööd, saime
meie omakorda juhised Rahvusraamatukogust ja lastetöö
osas Laste- ja Noorteraamatukogust. Muu hulgas saime
põhilise osa metoodilisi kirju ja kirjandusnimestikke
neilt. Kõik see puudutas ka ideoloogilist tööd. Ega meil
endil palju välja mõelda polnudki vaja. Nii see süsteem
töötas enam-vähem kõikjal üle Nõukogude Liidu.
Lõpetasite 1975. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi raamatukogunduse ja bibliograafiaosakonna.
Mis aeg see oli?
Oli sügav stagnaaeg. Pidin minema tööle Meditsiiniraamatukogusse metoodikuks, aga seal oli kuupalk 80 rubla.
Keskraamatukogus oli ka vaba koht, palk 90 rubla – see
otsustas kõik. Ma ei saanud enda kohta öelda, et mul oli
raamatukogundus veres, sellepärast läksin seda õppima.
Oleksin tahtnud õppida inglise keelt, tegin ära ka eksami, aga oli tuttavaid, kes laitsid selle mõtte maha: õpetaja
amet on raske, tõlketööd saada aga veel raskem. Mõlgu-
tasin mõtet minna Tartusse õigusteadust õppima, aga ka
siin olid mõned takistused, peamiselt perekondlikud ja
majanduslikud. Lõpuks otsustasin raamatukogunduse
kasuks: olin noores põlves olnud päris lugemisnarkomaan. Õppima asudes küsiti, kas soovin humanitaar- või
tehnikakallakut. Ütlesin asjalikult: tehnika – sellel on
tulevikku! Nii pidingi õppima kõrgemat matemaatikat
ja keemiat. Neist esimest mu pea ei võtnud, aga läbi ma
sain. Raamatukogunduse osakonnas oli Kaljo-Olev Veskimägi meie suur korüfee. Kui ta kõneles loengus Aleksandria raamatukogust, siis siiani on meeles, missuguse
eruditsiooni ja vaimukusega ta seda tegi! Eksamitel oli ta
aga väga nõudlik. Raamatukogude ajaloo eksamil oli ruumis suur sahistamine, küllap ta kahtlustas spikerdamist,
ja arvas ilmselt, et ka mina spikerdasin. Nii ta küsis siis
minult pool tundi lisaküsimusi ja oleks mulle hea meelega „kolme” pannud, aga see ei läinud läbi.
Kui ma ülikooli lõpetasin, kirjutasid üliõpilased vastastikku iseloomustusi, millisele tööle keegi rohkem sobib.
Ütlesin kursusekaaslasele, et kirjutagu minu kohta: metoodikuks. Metoodiku tööst oli meie tollases õpikus vist
pool lehekülge, aga see mind ei heidutanud.
Keskraamatukogus töötasin algul paar kuud komplekteerimisosakonnas. Kõigepealt keerasin oma laua ümber
– midagi pidi ju muutma. Vaatasin nüüd aknast välja haljasalale. Esimesed päevad jälgisin ma ainult kella, et millal
tööpäev küll lõpeb. Mulle anti väga lihtne ülesanne: pidin
raamatukogudesse minevatesse raamatutesse vastava raamatukogu nimega templi lööma. Templeid lüües unustasin ennast vahel aknast välja vaatama ja nii oli ammu
juba uue raamatukogu templi löömise aeg kätte jõudnud,
mina aga lõin ikka veel vana templit, ja jälle tuli mul oma
tööd küll kustutada, küll parandada. Kohe alguses olin
ühe päeva üksinda tööl – oli puhkuste aeg. Tuli kirjutada
kaarte ja määrata liike. See oli täpne töö algajale. Kirjutasin ühe liigi valesti, olin ju õppinud tehnikaharus ega
teadnud palju rahvaraamatukogude liigitussüsteemist.
Mäletan, kuidas järgmisel päeval tuli Silvia Eglon tööle
ja minu vea avastas. Ta oli väga pahane: „Mis see siis siin
on?” hüüatas ta, „noor spetsialist ja niisugune viga!” Vastasin, et ega ma kohe kõiki asju ka ei tea ja lisasin enesekaitseks: „Ega teie ka lapsest saadik kõike ei teadnud!”
Sellega asi jäi. Komplekteerimisega ma eriti kuulsaks ei
saanud, see töö tundus mulle igavana. Vilve Rits, kes töötas metoodikuna, tahtis tervislikel põhjustel rahulikuma-