‹ 213 ›
Mida ma oskan selle aja kohta öelda? Elati oma elu ja tehti oma tööd. Me olime siis suuremad eestlased, kui me
praegu oleme – kahjuks on see nii. Aga vana kooli inimesi – no kuidas võtta? Minu ümber töötas ju palju neid,
kes olid sündinud 1930-ndatel. Sibula aeg oli üks, millest
räägiti ja mida meenutati. See langes raamatukogu kujunemisaastatesse. Raamatukogu juhiks oli saanud andekas inimene, kes oma tööd südamega võttis. Aleksander
Sibul oli raamatukogu ja raamatukogunduse heaks palju
teinud, ta oli fotode järgi ka kena ja esinduslik mees. Sedagi on tänapäeval raske kujutleda, et käidi välismaal ja
tassiti raamatuid raamatukogule kotiga kaasa, aga nii see
tookord tihti oli.
Millised olid suhted Rahvusraamatukogu ja Keskraamatukogu vahel?
Keskraamatukogu oli ju kunagi Eesti keskne raamatukogu, Riiklik Avalik Raamatukogu teenindas peamiselt riigiasutusi. Peale sõda kadusid meie raamatukogult senised funktsioonid, võeti ära suur osa kirjandusest, millest
enamuse sai Rahvusraamatukogu. Muutusime tavaliseks
linnaraamatukoguks. Tasapisi käis see süsteem üha enam
alla: ruumid olid kitsad ja lagunesid, eelarve oli väga minimaalne, kuid lugejaid oli meil palju, laenutasime ju raamatuid koju. Kui Rahvusraamatukogu suur ja kallis hoone hakkas valmima, hakati muretsema, kui palju lugejaid
sinna tuleb: kas suured kulutused ikka on põhjendatud?
Meie raamatukogu lugemissaal taheti likvideerida. Küsimus oli selles, et Rahvusraamatukogu oli nii suur paljude
lugemissaalidega ja ilus – milleks selle kõrvale veel üle
Vabaduse platsi asuval raamatukogul lugemissaal? Olime
üsna hädas. Palusime Hans Jürmani abi. Tema püüdis
asja selgitada ja rõhuda meie ajaloolisele järjepidevusele:
Keskraamatukogu algas ju lugemissaalist ja igal rahvaraamatukogul peab lugemissaal olema. Kui Rahvusraamatukogu oli juba mõnda aega töötanud, selgus, et neil oli
lugejaid liigagi palju. Sinna hakkas käima ka väga palju
lapsi, kes lihtsalt aega veetsid ja vahel ka pahandust tegid. Rahvusraamatukogu ei saanud rahvaraamatukogu
funktsioone üle võtta. Ühesõnaga, mingil ajahetkel tekkis oht, et lugejad uputavad Rahvusraamatukogu üle ja
siis otsustati, et ka Tallinna rahvaraamatukogusid on
vaja hakata järele aitama. Ivi Eenmaa toetas seda mõtet
väga. Oli ju nii, et keset linna asus kaks raamatukogu:
uhke Rahvusraamatukogu ja meie maja, mis nägi väga
armetu välja. Harukogud olid muidugi veel armetumad.
1980-ndatel toimus Keskraamatukogus küll remont, see
aga venis ja oli halva kvaliteediga. Üheks põhjuseks oli ka
see, et me ei saanud kirjandust majast välja viia. Vist oli
aasta 1996, direktoriks oli siis Anne Skrõpnik, kui meile
ühel heal päeval teatati Linnavalitsusest, et tehku me peamaja remondi rahaline plaan ja pangu ka muus osas kirja
kõik, mida oskame panna. Aga mida me oskasime panna?
Me olime elanud nii kehvalt, et ei osanud õieti millestki
unistada. Hinnad muutusid sel ajal juba kogu aeg. Mina
olin siis direktori asetäitja. Pidin tegema infotehnoloogia
kulutuste plaani. Oli hirm, et küsin liiga vähe raha. Arvutasin ja arvutasin, seejärel korrutasin kõik kahega, lõpuks
kolmega. Aga seegi summa tuli väike...
Kui veel suhetest kahe raamatukogu vahel rääkida, siis
Rahvusraamatukogu oli meist kõrgemalseisev raamatukogu ja seda oli ka tunda: sealt saime pähe ja sealt saime abi.
Mis Teid Tallinna Keskraamatukokku tööle tulles kõige enam üllatas, mis nördima pani?
Teadsin seda raamatukogu üldiselt hästi. Juba minu ema
oli Keskraamatukogu lugeja, hiljem hakkasin ka mina
siin lugejaks. Küsimus oli aga selles, et tulin koolipingist.
Tulin teisi õpetama: minu ülesandeks oli harukogusid juhendada, õpetada neile statistika tegemist ja kuidas üldse tööd korraldada. Kui tänapäeval tuleb noor inimene
tööle, mõeldakse kohe, kuhu ta koolitusele saata. Siis ei
olnud mingit koolitust, tuli kohe tööle hakata. Vahel oli
küll pinge nii suur, et ärkasin öösel üles, midagi tuli äkki
meelde ja kirjutasin selle kohe paberi peale üles. Algus
oli väga tormiline. Ma ei jõudnud veel üldse sisse elada,
kui juba tulid aruannete laviinid. Ei olnud aega midagi
mõelda, et mis raamatukogu see o