‹ 209 ›
rahvast neid kuulamas käis! Vahel oli saal nii täis, et osa
inimesi istus riiulite otsas – ime, et need terveks jäid! Ja
missuguseid pidusid peeti, missuguse hoole ja entusiasmiga valmistati ette eeskavasid! Inimesed olid tollal kõigest huvitatud.
Siis aga hakkas minu tervis halvenema. Kui Arda
Mäepere 1975. aastal raamatukokku tööle tuli, vahetasime temaga töökohad: Arda tuli minu asemele metoodikaosakonda ja mina läksin komplekteerimisse. Mõtlesin,
et see on ainus paik, kus ma veel suudan tööd teha: liikumine muutus järjest kehvemaks. Kujutasin ette, et komplekteerimine on igav töö, aga see polnud üldse igav. Tööd
oli kohutavalt palju, osakonnajuhataja Helle Jürman oli
nii kiire, et meil teistel oli suur tegemine talle järele jõu-
Tallinna Keskraamatukogu 65. sünniaastapäev.
da. Tookord töötas seal ka Silvia Eglon, range sõnaga, aga
hea kolleeg. Tema oli lõpetanud Tartu ülikooli bibliograafiaosakonna, kuid kaugõppes; Tartu haridusega oli
ka Viivi Raidam. Teised olid lõpetanud Krupskaja instituudi. Tahtsin töötada nii kaua, kuni kolmkümmend aastat staaži täis saab. Töötasin lühendatud tööpäevaga, aga
püüdsin ikka maksimumi teha, kuna ei tahtnud teistele
alla jääda. Tööl käimine muutus mulle aga liikumise tõttu
üha keerukamaks. Lõpuks hakkasin kodus töötama. Siis
sai kolmkümmend aastat täis ja ma jäin pensionile. Mis
mul aga kuni tänase päevani meeles püsib, on Keskraamatukogu inimeste omavaheline südamlik suhtlemine
ning mingi täiesti eriline ühtehoidmine. See on jätnud
minusse väga sooja tunde.