Tallinna Keskraamatukogu | Page 208

‹ 208 › mata sellest, et kõik inimesed olid väga toredad ja ma viibisin ju kultuuri keskel. Minu ülesanne oli ka üsna palju mööda maaraamatukogusid käia. Ühest külaraamatukogust teise sõitmine oli tollal aga küllalt keerukas. Vahel õnnestus bussi peale saada, aga tihti tuli 7–8 kilomeetrit jala käia. Teisest küljest, ma ju nägin inimeste reaktsioone juba raamatukogudesse saabudes. Maaraamatukogudes töötasid vanemas eas daamid, kui mina saabusin, vaatasid nad mulle hirmunult otsa, endal käed värisemas. Mulle mõjus see halvasti. Mõtlesin, et mida nad seal maal siis ikka nii kangesti teha saavad ja tegema peaksid! Seal polnud ju mitte mingeid võimalusi. Ülemuse roll ei õnnestunud mul kohe kuidagi. Aga töö tuli ära teha: anti rajoon kätte, pidid ära käima, pärast oli vaja kirjutada aruanne parteikomiteele, täitevkomiteele ning teha kokkuvõtted. Ma teadsin, kuidas tookord raamatukogutöö aruannetesse suhtuti. Istusid tähtsad asjamehed laudade taga: neile olid olulised põllumajanduslikud tootmisnäitajad, plaan ja selle täitmine, korraga aga tuleb mingi „plikuška” oma raamatukoguaruannetega! Minu ülesanne oli ka kirjastustes käia ja tiraaže määrata: kui palju raamatukogud üht või teist raamatut võtavad. Vahel läks õigesti, vahel mitte, aga raha oli ja osta sai. Raamatukogusid oli tollal tegelikult tohutult palju, eriti väikseid külaraamatukogusid. Tollal oli ka palju ametiühinguraamatukogusid. Aga siis äkki tundsin, et kauem ma seda tööd teha ei taha. Läksin Keskraamatukokku ja küsisin vaba kohta. Niina Aršast seekord ei olnud, kõnelesin Olga Nuudiga. Vabu kohti polnud, kuid Olga Nuut lubas mulle teatada, kui midagi vabaneb. Kahe nädala pärast vabaneski bibliograafiaosakonnas üks töökoht. Viive Lauba läks tööle bibliograafiaosakonda ja mina sain tema koha lugemissaalis. Lugemissaali töökoormus oli kirjeldamatu – saal oli kogu aeg rahvast täis, seal käisid ka tudengid ja õpilased oma referaatidele materjali otsimas. Mingit kohanemisaega mulle ei antud. Fondi, mis asus kahel korrusel – raudtrepp läks üles –, ma ei tundnud. Vanad ajalehed-ajakirjad olid pööningukorrusel ning pidevalt tuli joosta üles-alla. Eriti pingutav oli õhtuses vahetuses. Esimese päeva lõpuks olin omadega päris läbi. Mäletan, kuidas keegi lugeja küsis üht Tammsaare teost pealkirja järgi. Mu pea oli tol hetkel nii tühi, et tundsin, et ma ei suuda autori nime meelde tuletada. Ütlesin, et see raamat on hetkel väljas, aga et kui ta tagasi tuuakse, annan kohe märku. Poole minuti pärast tuli mul muidugi meelde, et jah, selle raamatu autor oli ju Tammsaare! Järgmisel päeval pidin olema hommikupoole tööl, 6