‹ 208 ›
mata sellest, et kõik inimesed olid väga toredad ja ma viibisin ju kultuuri keskel. Minu ülesanne oli ka üsna palju
mööda maaraamatukogusid käia. Ühest külaraamatukogust teise sõitmine oli tollal aga küllalt keerukas. Vahel
õnnestus bussi peale saada, aga tihti tuli 7–8 kilomeetrit
jala käia. Teisest küljest, ma ju nägin inimeste reaktsioone juba raamatukogudesse saabudes. Maaraamatukogudes töötasid vanemas eas daamid, kui mina saabusin,
vaatasid nad mulle hirmunult otsa, endal käed värisemas.
Mulle mõjus see halvasti. Mõtlesin, et mida nad seal maal
siis ikka nii kangesti teha saavad ja tegema peaksid! Seal
polnud ju mitte mingeid võimalusi. Ülemuse roll ei õnnestunud mul kohe kuidagi. Aga töö tuli ära teha: anti
rajoon kätte, pidid ära käima, pärast oli vaja kirjutada
aruanne parteikomiteele, täitevkomiteele ning teha kokkuvõtted. Ma teadsin, kuidas tookord raamatukogutöö
aruannetesse suhtuti. Istusid tähtsad asjamehed laudade
taga: neile olid olulised põllumajanduslikud tootmisnäitajad, plaan ja selle täitmine, korraga aga tuleb mingi
„plikuška” oma raamatukoguaruannetega!
Minu ülesanne oli ka kirjastustes käia ja tiraaže määrata: kui palju raamatukogud üht või teist raamatut võtavad. Vahel läks õigesti, vahel mitte, aga raha oli ja osta
sai.
Raamatukogusid oli tollal tegelikult tohutult palju, eriti väikseid külaraamatukogusid. Tollal oli ka palju ametiühinguraamatukogusid.
Aga siis äkki tundsin, et kauem ma seda tööd teha ei
taha. Läksin Keskraamatukokku ja küsisin vaba kohta.
Niina Aršast seekord ei olnud, kõnelesin Olga Nuudiga.
Vabu kohti polnud, kuid Olga Nuut lubas mulle teatada, kui midagi vabaneb. Kahe nädala pärast vabaneski
bibliograafiaosakonnas üks töökoht. Viive Lauba läks
tööle bibliograafiaosakonda ja mina sain tema koha lugemissaalis. Lugemissaali töökoormus oli kirjeldamatu
– saal oli kogu aeg rahvast täis, seal käisid ka tudengid
ja õpilased oma referaatidele materjali otsimas. Mingit
kohanemisaega mulle ei antud. Fondi, mis asus kahel
korrusel – raudtrepp läks üles –, ma ei tundnud. Vanad
ajalehed-ajakirjad olid pööningukorrusel ning pidevalt
tuli joosta üles-alla. Eriti pingutav oli õhtuses vahetuses.
Esimese päeva lõpuks olin omadega päris läbi. Mäletan,
kuidas keegi lugeja küsis üht Tammsaare teost pealkirja
järgi. Mu pea oli tol hetkel nii tühi, et tundsin, et ma ei
suuda autori nime meelde tuletada. Ütlesin, et see raamat
on hetkel väljas, aga et kui ta tagasi tuuakse, annan kohe
märku. Poole minuti pärast tuli mul muidugi meelde, et
jah, selle raamatu autor oli ju Tammsaare!
Järgmisel päeval pidin olema hommikupoole tööl, 6