‹ 203 ›
Aitasime ette valmistada veel ka Kadrioru kontserdiväljakul ühe proletaarse kirjaniku õhtut, ju see oli Johannes
Lauristini õhtu. Pärast oli kontsert, aga esimene osa oli
kirjanduslik.
Tartu maantee raamatukogu oli üks esimesi, mis Kadriorus rannaraamatukoguga alustas. 1976. aastal, kui meie
haruraamatukogu 50. aastapäev oli, rääkis Helju Elstrok,
kuidas ta raamatutega väljas oli. Äkki hakanud vihma
sadama. Helju pani raamatud kiiresti tooli alla, istus ise
tooli peale ja sättis seelikusabad laiali üle raamatute. Kõik,
kes mööda läksid, naersid: ta oli nagu kanaema!
Kuidas tol ajal raamatute soovitamisega oli?
Pidime soovitama ja kirjandust pidi tundma ning teadma.
Raamatuid ei ilmunud nii massiliselt. Mõni asi oli nagu
anekdoodis. Kord tuli lugeja uksest sisse ja küsis raamatut, mille nimi pidi tema teada olema „Jaan Aer”. Ütles, et
tema ema tahtvat seda lugeda. Meie hakkasime siis mõistatama, et mis raamat see olla võis, ja lõpuks mõistatasimegi ära: see oli „Jane Eyre”! Aga lugu läks edasi. Lugeja
töötas lihakombinaadis. Kui ta siis mõne aja pärast jälle
raamatukokku tuli, tõmbas ta taskust suitsuvorstirõnga,
pani letile ja ütles: „See on teile – nii hea raamatu andsite
mu emale ikkagi!”
Raamatud, mida alati vähe oli, olid venekeelsed detektiivid. Vene lugejad arvasid, et me hoiame neid leti all ega
taha lihtsalt igaühele anda. Tulid, küsisid ja küünitasid
ise samal ajal leti alla vaadata – äkki on need detektiivid meil seal oma tuttavatele valmis pandud... Aga meil
polnud neid, ammu siis leti all! Tol ajal ei ilmunud detektiive ju kuigi sageli.
Kumb osakond Tartu maanteel suurem oli, kas eesti
või vene osakond?
Vene lugejaid oli rohkem. Lasteosakonnas niisamuti.
Meil oli ju ka lasteosakonna filiaal. Sellega oli omaette
lugu. Meile anti ühiskondlikus korras hooldada Pronksi
tänava ühiskondlik raamatukogu. Seal õiendasid raamatutega pensionärid. Nende juhendamine oli kolme raamatukogu vahel ära jaotatud ja iga raamatukogu hooldas
neid aasta korraga. Aga siis äkki tuli seadus, et ühiskondlikud raamatukogud likvideeritakse. Õnnetuseks juhtus
olema just meie hooldamise aasta. Pronksi tänava inimesed olid väga tigedad, justkui meie oleksime selle seaduse
välja mõelnud. Nad võtsid kätte ja tassisid kõik paremad
raamatud minema. Meil ei jäänud kuigi palju arvele võtta: mis maha jäi, oli üsna väheväärtuslik. Siis tehti sellest raamatukogust meie lasteosakonna filiaal. Tegelikult
töötasingi ma alguses lasteosakonnas. Mulle meeldis seal.
Tegime väga palju üritusi 23. keskkoolis, praegu on see
Juhkentali gümnaasium. Peab ütlema, et vene lapsed olid
väga aktiivsed. Nad tahtsid esineda ja ka üritusi läbi viia.
Venekeelsed üritused oli minu rida, kuna oskasin keelt.
Teenindasime ka trikotaaživabriku „Marat“ kommunistliku töö brigaadi. Tegime nii „Maratis“ kui ka „Eesti
Kaablis“ kirjandusüritusi. Eesti koolidest oli meie partner
16. keskkool. Meie enda raamatukogul üritusteks ju ruume polnud. Mul oli väga kahju, kui pidin proua Jankovitši