Tallinna Keskraamatukogu | Page 202

‹ 202 › kajasse tahtsime aga sellepärast, et ikka kuhugi kaugemale õppima minna. Meid oli raamatukogust päris mitu inimest. Minuga koos oli Larissa Laks, praegune Viimsi raamatukogu töötaja, endine Nõmme raamatukogu juhataja Ines Pagel, veel oli Maie Peterson, kes raamatukogusüsteemist lahkus, hilisem Keskraamatukogu direktor Anne Skrõpnik ja palju teisigi. Anne alustas meiega, aga lõpetas hiljem. Ka raamatukogu kirjandusringi mees Kalju Oja õppis Krupskajas, kuid temagi lõpetas hiljem. Mis kontingent seal Krupskajas tol ajal õppis? Tookord võeti üliõpilasi vastu üle N. Liidu. Venemaal sai raamatukogundust ainult Leningradis ja Moskvas õppida. Osal üliõpilastest polnud isegi passi, oli ainult tõend, Venemaa kolhoosides oli ju sunnismaisus. Õppimas käisime Saltõkov-Štšedrini raamatukogus või, nagu seal öeldi, Saltõkovkas. Mul on meeles, kuidas ükskord taheti meid raamatukogust välja visata: miski ajas meid niivõrd naerma, et raske oli end vaigistada. Raamatukogus oli üldiselt hauavaikus. Aga seda imestan ma tänini, kuidas me nii palju jõudsime: me ei käinud sessiooni ajal ju ainult raamatukogus, vaid ka teatris, kinos ja isegi tantsimas. Vene tüdrukud muudkui tuupisid. Ja ometi tegime me eksamid headele hinnetele. Kuidas õppejõud eestlastesse suhtusid? Kui meie saabusime, öeldi ikka, et „Pribaltika” tuli eksamit tegema – olime koos Pihkva tüdrukutega IV grupp – ja et nemad teevad niikuinii eksamid ära ja saavad head hinded ka! Ju meid peeti intelligentsemateks kui Venemaa kolhoosidest tulijaid. Kõik õppejõud suhtusid meisse hästi. Esimene kursus oli raskem ja õppimine võttis nagu mingeid tõrkeid sisse, aga pärast läks juba väga hästi. Mul on olnud keelte peale andi, küllap see ka aitas. Tegelikult olid tulemused nii head, et meile tehti ettepanek kohe pärast Krupskaja lõpetamist Herzeni-nimelise Pedagoogilise Instituudi III kursusele astuda. Aga me ei tahtnud. Pärast arutasime omavahel, et olime ikka rumalad, oleks võinud ju ka teise instituudi ära lõpetada. Vene keel oli meil ju selge. Aga minul oli ikka see Tartu ülikoolis inglise keele õppimise unistus. Tol ajal kehtis kord, et kui ühe ülikooli olid lõpetanud, võisid minna kuhugi mujale ja kohe teisele kursusele. Eksamid, mis puudu olid, tuli muidugi järele teha. Võtsin siis Tartuga ühendust, aga sealt öeldi, et nemad ikka hästi ei usu, et me need eksamid ära teeme. Tagantjärele mõeldes on mul kahju: oleksin neile kahtlejatele võinud rohkem peale käia. Kuidas Tallinnas teie Leningradi õpingutesse suhtuti? Kohe, kui lõpetasime, tehti ettepanek tulla tööle Mererajooni parteikomiteesse. Suhtumine oli niisugune, et vaat milline kaader, ikkagi Leningradi lõpetanud! Kui oleksin sinna tööle läinud, oleksin ma kohe korteri saanud. Raamatukogu kaudu ei jäänud aga muud võimalust,