‹ 179 ›
Kalju Oja (1920–1995) oli omandanud hariduse Tallinnas
Gustav Adolfi Gümnaasiumis ja lõpetanud Tallinna Rahvaülikooli Seltsi Erakolledži. 1941. aastal ta areteeriti ja saadeti
Solikamski vangilaagrisse. Pääsenud kodumaale tagasi, asus
ta tööle Tallinna Noortemajja. 1949. aastal saadeti Kalju Oja
uuesti asumisele, kust ta vabanes 1954. aastal. 1957. aastal
asus Kalju Oja tööle Tallinna Keskraamatukokku, tegeldes
massitöö propagandaga ning kirjandusringi juhendamisega.
1963–67 töötas ta üle-eestilise ametiühinguraamatukogude
metoodikakeskuses. Kõrghariduse omandas Kalju Oja Leningradis N. Krupskaja nim. Raamatukogundusinstituudis,
mille lõpetas 1964. aastal kiitusega. 1967–90 töötas ta ENSV
Riiklikus Raamatukogus metoodikaosakonna teadussektoris
raamatukogude osakonnas. 1968. aastal ilmuma hakanud
„Raamatukogu” vihikute koostajana püüdis K. Oja järgida
1923–40 ilmunud ajakirja Raamatukogu tegevuspõhimõtteid.
Oja oli aastaid tegev Raamatuühingus ning osales ka Eesti raamatukoguhoidjate Ühingu taasloomisel. 1980-ndate aastate
lõpul sai temast ERSP asutajaliige.
Kalju Oja kõnelemas.
Kirjandusring tegutses esimestel aastatel väga aktiivselt,
korraldades tervelt 35 mitmesugust üritust. 1960-ndatel tõusid fookusse kirjanduslikud kohtud, mida kirjandusring koos raamatukogutöötajatega korraldas. Need
aktiviseerisid publikut kaasa mõtlema ja diskuteerima.
Kooskäimine süvendas huvi eesti kirjanduse ja kultuuri
käekäigu vastu. Ringi tööga oli tihedalt seotud ka literaat
Oskar Kuningas.
Keskraamatukogu kirjandusringil oli 1950-ndate lõpul,
1960-ndate aastate algul umbes 30 liiget. Nagu toonane
ajakirjandus märkis, kuulus sinna noori töölisi ja teenistujaid; Keskraamatukogu kirjandusringist võrsus ka mit-
meid tuntuks saanud kirjandus- ja kultuuriinimesi (Vallo
Raun, Ülo Ojatalu, Helgi Muller jt).
Koos käidi igal neljapäeval. Kord kuus toimus keskraamatukogu saalis suurem üritus. Korraldati ka kirjandusteooria kursusi, mille läbiviijaks oli TPedI õppejõud
Bernhard Sööt, värsiõpetuse loenguid pidas Oskar Kruus.
Kolmas lektor oli M. Žuhhovitskaja. 1958. aasta oli rikas
arutelude poolest: arutati Ellen Niidu, Jaan Krossi, Vladimir Beekmani, Feliks Kotta, Uno Lahe luulekogusid,
Osvald Toominga romaani „Perekond Kirretid”, Egon
Ranneti näidendit „Kadunud poeg”, Hans Leberechti jt.
kirjanike loomingut. Analüüsiti ka ringi liikmete omaloomingut.
30. oktoobril 1958 „Õhtulehes” avaldatud artiklis „Sädet on tunda!” kirjutab Kalju Oja: „Muidugi on veel vara
kõnelda loomingulistest saavutustest, ent tähtis on see,
et suudeti luua loominguline õhkkond. Kriitikat tehakse
rangelt ja põhimõtteliselt. Kui aga tajutakse kellegi loomingus midagi südamest tulevat, uudset ja meeldivat, rõõmustatakse üheskoos.” Mida veel tehti? 1959. aasta juunis
toimus Keskraamatukogus kirjandusringi ja raamatukogu
ühise üritusena kirjandusõhtu Lion Feuchtwangeri elust
ja loomingust. Ettekandega esines M. Žuhhovitskaja Tallinna Pedagoogilisest Instituudist. Septembris toimus
kirjandusõhtu tšhehhi kirjandusest, kus Ruut Tarmo ja
Johannes Rebane lugesid katkendeid J. Fučiku romaanist
„Reportaaž silmusega kaelas” ja J. Hašeki romaanist „Vahva sõduri Švejki juhtumused…”. Kirjanduslikud kohtud
toimusid Stendhali romaani „Punane ja must” ja L. Tolstoi romaani „Anna Karenina” põhjal ning need läksid
puupüsti täis saalile.
Side kirjanikega oli tihe. Nii tegi Aadu Hint 1960. aasta sügisel kirjandusringile ettepaneku arutada „Tuulise
ranna” III osa kirjandusliku kohtu korras veel enne, kui
raamat valmis oli. Üritus sai teoks 1961. aasta märtsis.
1960. aasta lõppes A. H. Tammsaare „Juuditi” aruteluga.
Selles osalesid k 6