‹ 159 ›
luba küsimas käis, ütlesin, et eksliibrised on tihedalt raamatuga seotud ja et see on väga tore, kui nad raamatukogus koos tahavad käia. Et teeme selle ringi raamatukogu
omaks. Neil olid tõesti väga huvitavad materjalid. Lugemissaali fuajees oli meil tookord 3+3 vitriini väljapanekuteks. Ambur hakkaski eksliibrisenäitusi tegema. Kord
pani ta välja ka paar kunstnik Naha eksliibrist. Seda ei
oleks aga tohtinud teha, kuna Naha oli emigreerunud.
Keegi nägi ja tuli ütlema. Kutsusin Amburi kohale ja
ütlesin, et need eksliibrised tuleb ära võtta ja asendada
teistega.
Ekslibrisistid tegid ka katalooge. Amburi ajal ilmus
„Tallinn eksliibristel” I, II ja veel teisi katalooge. Johannes
Johansoo tegi raamatukogule eksliibrise ja ka mina sain
oma eksliibrise.
H. P.: Nii seltsi esimees Vingissar kui ka hilisemad esimehed olid meie lugejad.
N. A.: Alguses käis meie juures koos ka kodu-uurijate ring, pärast läksid nad linnamuuseumi juurde. Oskar
Kuningas oli nende juhendaja, aga tema käis siia edasi. Ta
oli väga huvitav inimene. Kuningas oli ka raamatukogu
nõukogu liige ja tuli ikka välja huvitavate ettepanekutega.
H. P.: Ta oli ikka nõu andmas. Kui tehti mõni oluline
ekskursioon, kutsuti Kuningas juhatama. Need olid väga
põnevad ekskursioonid. Ta uuris kõiki Tallinnaga seotud
materjale – ja üldse olid tal tohutud huvid. 1959. aastal
koostati ka bibliograafiline kartoteek „Tallinn”.
N. A.: Tegelikult tehti see kartoteek juba Eesti ajal. See
sisaldas kõiki Tallinna kohta käivaid materjale. Kuid ta
lammutati kahjuks.
H. P.: Ka 1959. aasta oma oli väga põhjalik.
N. A.: Tol ajal oli kombeks soovitusnimestikke teha.
Neid tuli meile ka Moskvast ja Leningradist. Ka Riiklik
Avalik Raamatukogu koostas neid.
H. P.: Väga palju käis kontrolle. Seoses olümpiamängudega tulid 1980-ndate aastate juunis Moskvast kontrollid.
Nemad jäid meiega rahule. Mingeid erilisi mahakandmisi
tollal enam polnud. See kõik oli juba möödanik.
N. A.: 1950-ndatel käis raamatute mahakandmine Glavliti
nimekirjade alusel. Pärast tuli käsk kõik tolleaegsed poliitilised brošüürid hävitada. Meil oli omal keskküttekatel,
need materjalid kühveldati siis sinna sisse. Glavlit oli väga
range. Ta tahtis kõik eksemplarid kätte saada. Ma mäletan, kuidas Helle Jürman oli hädas raamatuga, mille üks
eksemplar oli kaduma läinud. 1960-ndatel, kui Daniel ja
Sinjavski päevakorral olid, korjati nende raamatud raamatukogudest ära. Ka sellega tegeles Glavlit.
1979. aastal oli suur kontroll. Selles osales kaksteist inimest Riiklikust Avalikust Raamatukogust. Tookord tehti
meile väga palju etteheiteid. Nõuti näiteks ka seda, et eesti- ja venekeelsed raamatud peavad koos olema. Ütlesime,
et kokku me neid ei pane, sest siis tekib niisugune segadus, et inimesed ei leia enam midagi üles. Küsisin, miks
me lugejatele raskusi peame valmistama, ja avaldasin arvamust, et eesti- ja venekeelsed raamatud peavad juba sellepärast eraldi olema, et üks keel kasutab üht, teine teist
tähestikku. Sellel koosolekul meid ainult kritiseeriti. See
oli üks raskemaid päevi majas.
H. P.: Jäi mulje, et ministeerium meie raamatukogusse
eriti hästi ei suhtunud.
N. A.: Olen selle üle mõelnud, kuid põhjus on mulle siiani saladuseks jäänud.
H. P.: Mõnikord oli nii, et kui oli kirjandusõhtu ja keegi ministeeriumist kuulamas käis, kõneldi pärast ainult
sellest, mis kõik teistmoodi oleks võinud olla. Ikka leiti
midagi negatiivset.
N. A.: Kui nii vaadata, siis igast asjast võib leida nii head
kui ka halba. Kui tuuakse aga välja ainult halb, siis see on
pahatahtlikkus. 1959. aastal taheti mind direktori kohalt
eemaldada. Minu asemele taheti panna Reidlat, kes töötas ministeeriumis. Minu töö kontrollimiseks moodustati komisjon. Riikliku Avaliku Raamatukogu direktor tuli
kohale ja käskis mul näidata toimikuid. Vaatas ja imestas,
kõik oli korras. Lõpuks sain kutse tulla vestlusele raamatukogundusosakonna juhataja Ivan Helmi kabinetti, kus
viibisid kõik komisjoni liikmed. Mõtlesin, mis nüüd saab.
Kõige suuremaks toeks oli mulle aga see, et raamatukogurahvas, kes minu loost teadis, tahtis koos minuga Helmi kabinetti tulla. Ukse peal öeldi neile, et neid pole vaja,
ja saadeti tagasi. Jäin üksi. Siis alustati kriitikaga: öeldi,
et see ei ole nii ja too peaks olema teisiti. Läksin põlema
ja olin väga närvis. Heiman istus minu kõrval ja püüdis
mind vaigistada. Hämmastav oli aga see, et kõige suuremaks miinuseks minu töös peeti demokraatiat. Mulle
lausa öeldi seda. Küsisin, et kas see on halb. Vastati, et
kas ma tõesti arvan, et inimesed võivad otse öelda, mida
nad mõtlevad ja arvavad. Ütlesin, et meie arutame alati
tööasju omavahel.
Tulin koosolekult ära ja mõtlesin, et mida ma nüüd teen.
Otsustasin, et lähen kultuuriministeeriumi asetäitja Paul