‹ 158 ›
lik, et nad olid tuttavad juba gümnaasiumiajast. Mäletan,
et kui ta laenutuses töötas, võttis ta kord ühel koosolekul sõna. Arutati meie ühiskondlik-poliitilise kirjanduse
laenutuste arvu kasvu. Oja siis ütles, et seda on nii lihtne
suurendada: pakute lugejale kohe leti ees koos muu kirjandusega.
H. P.: Mulle õpetas seda juba Lopatina ammu enne
Ojat...
N. A.: Aga mind siiski hämmastas, et Oja selle ettepaneku tegi. Ta tuli ju Siberist!
Kirjandusring oli aga väga populaarne. Ma hoiatasin
neid mitu korda, et ärgu arutagu niisuguseid asju, mida
ei tohi arutada. Aga neil käis seal väga aktiivne elu.
H. P.: Oja väljendusoskus oli vapustav. Mul on meeles
Toris toimunud raamatukogutöötajate laager. Seal tuli
Oja välja oma ajurünnakutega. Ma ei olnud tookord sellest veel midagi kuulnud. Küsimuste järgi, mis ta meile
esitas, saime aru, kui avar ja põnev oli tema silmaring.
N. A.: Oja kirjandusring käis koos ka pärast, kui ta Rahvusraamatukokku tööle läks.
H. P.: Ja kirjanduslikud kohtud! Pidime ette valmistama
lugejaid ja raamatukogutöötajaid. Raamatutes tuli üles
leida kohad, mille kohta küsimusi küsida. Miks üks tegelane käitus nii ja teine teisiti. Neid üritusi oli kõige raskem
teha. Lihtsam oli korraldada kirjanduslikke kohtumisi ja
raamatuarutelusid. Oli väga rahvarohkeid üritusi.
N. A.: Meie majas toimus kirjanduslik kohtumine Vassili
Aksjonoviga ja ma mäletan, et rahvast oli seal nii palju,
et saal pidi lõhki minema. Isegi kataloogikappide otsas ja
aknalaudadel istuti. Aksjonov oli juba niisugune isiksus,
kes huvi äratas.
H. P.: Eesti kirjanikest on meelde jäänud Jaan Krossi ja
Ellen Niidu ning Juhan Viidingu õhtu. Viive Lauba, kes
pidi neid kirjandusõhtuid ette valmistama, oli väga põhjalik.
N. A.: Meil käis ka muusikuid. Vardo Rumessen näiteks.
Näitlejatest on Kaarel Karm meelde jäänud. Viiding muidugi. Ühing „Teadus“ finantseeris esinejaid. Oskar Kuningas käis, aga tema tegeles rohkem kodu-uurimisringiga.
Kirjandusringi üritustel käis tihti Rudolf Sirge. Kirjandusringi kuulusid Vallo Raun, Rein Pukk, Ülo Ojatalu,
Sven Kreek, Aino Laur jt. Nad kõik olid toredad inimesed.
Sven Kreek oli elukutselt elektrik. Temaga seoses on mul
meeles üks lugu. Kreek oli mingil põhjusel Tallinnast lahkunud ja Narva elama asunud. Raamatukogus tehti nalja,
et Kreegile meeldivat mustasilmsed vene tütarlapsed ja et
küllap ta sellepärast Narva läkski. Ühel päeval tuli mulle
Narvast Kreegi käest kiri. Sel ajal käis N. Liidus kirjanike
Danieli ja Sinjavski tagakiusamine. Kreek siis kirjutas, et
kas ei peaks sellele reageerima ja organiseerima Danieli
ja Sinjavski kaitseks koosoleku. Jahmusin: mida see mees
õige mõtleb? Kuidas saan mina hakata selliseid koosolekuid tegema? Panin tema kirja oma kirjutuslaua sahtli
põhja valge paberi alla. Otsustasin, et ei näita seda mitte
kellelegi ega hakka seda ka kirjandusringiga arutama. Aga
ühel päeval tuli raamatukokku keegi meesterahvas. Teretas ja teatas siis, et teda huvitab see, kuidas raamatukogus
töö kulgeb ja kuidas kirjandusring elab. Ja nii edasi. Sain
aru, et too mees oli KGB-st. Ta küsis, kes kirjandusringis
käivad, ning mulle oli kohe selge, et ta teab midagi. Ja siis
ta küsis üsna otse, et kas seal on Sven Kreek. Hakkasin
rääkima, et Sven Kreek on tore noormees, et ta on tööline
ja kirjutab luulet ja et talle meeldivad mustasilmsed vene
tütarlapsed ja ajasin muud niisugust loba. Ütlesin, et ta
sõitis Narva, et võib-olla leidiski sealt mõne kena tütarlapse. Siis küsis mees, et kas mul temaga kontakti ei ole.
Ütlesin, et ma ei tea temast midagi ega ole küsinud ka kirjandusringi liikmetelt, kas nood teavad. Kui mees uksest
välja läks, võtsin sahtlipõhjast Kreegi kirja, rebisin selle
väikesteks tükikesteks ja mõtlesin: vaat siis, missugused
asjad! Kuid milleks inimesele halba teha! Olin kindel, et
tema vastu tunti huvi.
Üht-teist oli ka hiljem. Ühel päeval helistati. „Julgeolekukomitee,” teatas hääl telefonis. Küsiti, et kas ma WC-s
käin. Ütlesin, et vahel ikka. Selle peale öeldi: „Me räägime
teiega tõsiselt. Meile tuli signaal, et teie raamatukogus on
meeste WC seintel ebakorrektsed kirjad.”
Ütlesin, et ma kontrollin, aga et olen alati palunud koristajal krits V