‹ 140 ›
Tallinna VI haruraamatukogu (Pääsküla raamatukogu)
Pääsküla raamatukogu 2005
avas uksed 1948. aasta juulis Kivimäel Pärnu mnt 444
endise poe ruumides, kus raamaturiiuliteks olid poevitriinid. Raamatufond ulatus 2133 köiteni.1983. aastal kolis
toonane Kivimäe raamatukogu uude asukohta – Tungla
ja Taara tänava nurgale (Taara pst 43).*
1988. aastal koliti Tungla tänavalt Rännaku puiesteele
Kohaliku Tööstuse Ministeeriumi majja, kuhu raamatukogule olid projekteeritud eraldi ruumid. Uus raamatukogu sai nimeks Pääsküla raamatukogu. Ehituskvaliteedi kehvuse tõttu toimusid aga juba peale avamist
veeavariid, mis häirisid raamatukogu tööd aastaid. Pärast
põhjalikke arupidamisi otsustati, et kuna vanade ruumide renoveerimine tuleks kallim uute ehitamisest, on
otstarbekam ehitada uus maja.Nii sai Pääsküla raamatukogu 2005. aastal uue, spetsiaalselt raamatukogu jaoks
ehitatud kauni moodsa arhitektuuriga hoone.
Kroonikaraamatut sirvides selgub, et kuigi raamatukogus on omal ajal peetud parteipoliitilistest ideedest pakatavaid kohustuslikke üritusi, on olulisemal kohal siiski
olnud kirjanduslikud ettevõtmised. Seda raamatukogu
külastas sageli ka kirjandusteadlane ja tõlkija Oskar Kuningas. Praegune Pääsküla raamatukogu paikneb Oskar
Kuninga kodu vahetus naabruses, ulatudes maavaldaja
loal Kuninga aeda.
Literaat Linda Ruud Pääsküla raamatukogust
See võis olla 1986. aasta, kui käisin kord Pääsküla raamatukogus luuletusi lugemas ja kirjandussõpradega vestlemas. Raamatukogu sellises paigas oli mulle üllatav, sest möödasõitja nägi
Pääskülas tollal peamiselt sõjaväe madalaid majakesi. Aastaid
hiljem asusin Pääskülla elama ja käisin raamatukogus sageli;
seal oli tunne, nagu oleks astunud korraks sõprade juurde sisse.
Juba tollal töötasid kogus Merle Neeser ja Aiki Kivihall, kes olid
kirjandusega hästi kursis. Ja nad mäletasid üles märkimatagi,
kes millist raamatut oli ootama jäänud. Just see väike haruraamatukogu tuletas mulle meelde mu ema pajatusi, kuidas 20.
aastail töötasid Ambla noored õpetajad vabatahtlikult ja tasuta
raamatukogus laenutajatena ja kuidas lugejatest said nende
sõbrad või head tuttavad. 90. aastail oli jälle vabariigi algusaeg,
sõnavabaduse tõttu saabus riiulitele üks põnev raamat teise järel,
kõigest ilmunust ei olnud endal enam ülevaadetki. Üht Vabadussõda käsitlevat raamatut toimetades mainisin, et Eesti ohvitseride
kohta on vähe andmeid, ja kohe ilmus mu ette lauale teatmik
„Eesti ohvitserid”. Asjata olin seda väikest raamatukogu pidanud
peamiselt juturaamatute laenutajaks. Teatmeteoseid oli ootamatult palju. Venekeelsest osakonnast leidsin vanemaid leksikone,
millest sain abi „Olioni” sõjaajaloo üllitiste redigeerimisel.
Kümne minuti tee raamatukokku – ja ühtlasi väike jalutuskäik koeraga. Selline hubane Nõmme elu.
Nüüd on raamatukogu moodsas avaras majas. Kunagi Pärnu
maantee ja Laane tänava nurgalt alustanud väike kogu on taas
Pärnu mnt ääres. Ja hea tööõhkkond on kogu ringi kaasa teinud.
* Omaette haruraamatukoguna tegutses Tungla tänava haruraamatukogu 1991–1993.