‹ 127 ›
lunud raamatute kajastumine nendes26, kuid arhiivkogu
Riikliku Raamatukogu aruannetes enam ei mainita. Iseseisva fondina mainitakse vaid raamatupalati arhiivifondi, milles säilitati kõiki Eesti NSV territooriumil 1940.
aastast alates ilmunud trükiseid. Rariteetide fondi kuulusid „marksismi-leninismi klassikute teoste esitrükid,
illegaalselt ilmunud kommunistlikud ajalehed, lendlehed ja brošüürid, inkunaablid, paleotüübid, elzeviirid,
aldiinid, eestikeelsed raamatud kuni 1800. a., teaduse ja
kirjanduse klassikute teoste esimesed väljaanded, erilise
kunstipärasusega kujundatud ja väljapaistvate kunstnike
poolt illustreeritud väljaanded”.27
Arhiivraamatukogu likvideerimisega Keskraamatukogu
hävingulugu veel ei päädinud. 1950. aasta augustis vallandati raamatukogu direktor Aleksander Sibul, kelle teadmisel oli raamatukogu keldris varjul kümneid tuhandeid
väärtuslikke köiteid, millest suur osa sisaldus Glavliti keelunimekirjades. 1951. aasta kevadel asus komisjon, kuhu
kuulusid ka Riikliku Raamatukogu direktor Helene Johani ja erifondi osakonna juhataja Salomonia Telman, neid
raamatuid sorteerima.28 Ajavahemikul 22. märtsist kuni
1. maini anti Riiklikule Raamatukogule 31 633, utiili
14 116 ja Keskraamatukogu laenutusosakonda 18 500
raamatut. 1. juunil suleti Keskraamatukogu kolmeks ja
pooleks kuuks ning komisjon uuris läbi kogu raamatufondi. Aasta lõpuks anti Riiklikule Raamatukogule üle
46 771 ja Glavlitile 22 131 raamatut. Kui 1951. aasta 1.
jaanuaril oli Keskraamatukogus arvel 102 935, siis aasta
hiljem vaid 74 390 raamatut. Täielikult likvideeriti muusikafond, mille viimased 4734 nimetust anti samuti üle
Riiklikule Raamatukogule. Keelatud kirjandust avastati
ka Keskraamatukogu harukogudes: viiendas harukogus
moodustas see 31,3%, neljandas 23,34%, esimeses 17,7%
ja teises 17,7% kogu raamatufondist. 29
Keskraamatukogust üle võetud raamatute edasise saatuse kohta leidub Riikliku Raamatukogu säilinud dokumentides vaid nappe vihjeid. Riikliku Raamatukogu 1951.
aasta tegevuse ülevaate järgi suurenesid raamatukogu fondid sõjajärgsetel aastatel üle kümne korra, sisaldades nüüd
juba 857 688 trükist, neist 75 181 eksemplari oli saadud
teistelt raamatukogudelt.30 „Teiste raamatukogude” all on
ilmselt mõeldud Tallinna Keskraamatukogu.
15. septembril 1951 arutati noodifondi süstematiseerimise ja inventeerimisega seotud küsimusi. Kõigepealt oli
kavas läbi töötada üleliiduliselt raamatupalatilt sundek-
semplaridena saadud noodikirjandus 1949. aastast alates, seejärel vanemate aastate ning ostu ja üleandmise teel
saadud noodid. Esialgu otsustati koostada ainult süstemaatiline kataloog ja temaatilised kartoteegid järgmistel
teemadel: 1) V. I. Leninile pühendatud noodid, 2) J. V.
Stalinile pühendatud noodid, 3) kommunismi suurehitusele pühendatud noodid, 4) rahu teemale pühendatud
noodid.31
Sama aasta novembris otsustati fondide korraldamisega seoses, et kogu võõrkeelne kirjandus, mis on ilmunud
pärast 1917. aastat väljaspool Nõukogude Liidu territooriumi, kuulub piiratud kasutusega fondi. Sinna inventeeriti ka võõrkeelsed teaduse ja kirjanduse klassikute teosed, kuid nad olid põhimõtteliselt üldkasutatavad ja need
peegeldusid lugejakataloogis. Kirjanduse ja teaduse klassikute teosed, mis olid ilmunud välismaal vene keeles pärast 1917. aastat, eraldati erifondi, kuid peale eraldamist
ja üleandmisakti koostamist tuli need anda läbivaatamiseks direktorile. Iseseisvas Eestis ilmunud eesti-, veneja võõrkeelne kirjandus kuulus põhifondi, välja arvatud
ajalehed, ajakirjad, kooliõpikud ja teosed, mis on märgitud erinimestikes. Viimatimainitud kirjandus paigutati
erifondi, välja arvatud bolševistlik töölisajakirjandus ja
proleta '6WFRWF