‹ 119 ›
Heli Susi: „See, mida õppisin Keskraamatukogus, oli vajalik kogu eluks.”
Heli Susi 1949. aastal (paremal).
Töötasin Tallinna Keskraamatukogus 1949. aasta alguses. Olin 1948. aasta sügisel, nädal pärast vastuvõttu,
Tartu Ülikoolist välja heidetud kui vangis viibiva Arnold
Susi tütar ja otsinud kaua aega tööd, kuid polnud seda
leidnud. Kuna minu ema tundis väga hästi Aleksander
Sibulat, oli too nõus mind raamatukokku abitööliseks
võtma. Tal olid küll kohad täis, kuid ta võttis mind sellest
hoolimata ajutiselt tööle. See ajutine jäigi ajutiseks. Siiski
sain ma kaks kuud tõhusalt tööd teha. Esialgu noorteosakonnas. See asus peauksest vasakut kätt. Eesti Vabariik
oli kaheksa aastat tagasi lõppenud, kuid mingist inertsist
oli Eesti Vabariigi aegne raamatukogu alles. Kuna ma
saksa keeles orienteerusin, sain töötada ka võõrkeelse kirjanduse osakonnas. Palk oli 425 rubla kuus. See oli mulle väga suur asi. Ka inimesed mu ümber tundusid olevat
väga sõbralikud. Olin noor, üheksateistkümne aastane ja
täis tahtmist teha midagi asjalikku. Mul oli oma töölaud,
mille sahtlisse võisin oma asju panna. Osakonna juhatajaks oli keegi Grünthali-nimeline, pärast selgus, et ta oli
Venemaa eestlane. Esialgu suhtus ta minusse päris hästi:
kui ta märkas, et olin näost kahvatu – toit oli kehv –, saa-
tis ta mu õue värsket õhku hingama. Hiljem tulid meil
ideelisel ja kirjanduslikul pinnal põhimõttelised lahkarvamused. Olin tol ajal suur kirjanduse fanaatik ja väga palju
lugenud. Muusika, teater ja kirjandus mind tollel hullul ajal elus hoidsidki. Küsisin Grünthalilt midagi Aino
Kallase teoste kohta. Et kas neid ikka on küllaldaselt. Ta
vastas, et neid polevat nii palju vajagi. Kõik tema teosed
olevat sentimentaalsed ja eputavad, kõik suved veetnud
Kallas Eestis, lõhnastades end kallite parfüümidega. Sain
nagu sahmaka külma vett kaela. Üks huvitav vestlus oli
mul veel Grünthaliga. Käisin teatris „Othellot” vaatamas.
Ja ka „Hamletit”. Mõlemas oli peaosaliseks Kaarel Karm.
Tema Hamletist olin väga vaimustatud. Grünthal suhtus
kõigesse, mis Karmi puutus, lausa põlastavalt. Niimoodi
häälestas ta mind ettevaatusele: ta oli ilmselt ohtlik tüüp.
Alguses laenutasin noorteosakonnas raamatuid, siis
pandi mind komplekteerimisosakonda. Pidin uutele raamatutele kataloogikaarte kirjutama. Õppisin selgeks ilusa
käekirjaga kirjutamise: tol ajal ei olnud selleks isegi kirjutusmasinat. Komplekteerimine oli huvitav, kogu aeg olid
uued raamatud ja erinevad autorid. Märkisin omale üles,
mida ma lugeda tahan. Siis aga pandi mind – abitööjõud,
nagu ma olin – raamatuselgadele numbreid kleepima:
kohutavalt igav tegevus!
Aleksander Sibul käis vahel minuga juttu ajamas. Ta
näis murelik, aga ta ei rääkinud sellest. Ta ei käinud ka
mind suunamas – püüdsin ikka tööd korralikult teha.
Mulle oli oluline töökoht ja et ma natukegi teenida saan.
Ta küsis, kuidas mulle meeldib jne. Kurtsin siis, et töö,
mida ma teen, on igav ja et tahaksin teha midagi loomingulisemat. Seepeale saatis ta mind keldrisse köitekotta.
Nüüd algas ilus ja õnnelik aeg! Tutvusin seal kahe toreda
inimesega, hr. Mardla ja hr. Mahlbergiga. Sain eriti hästi
läbi hr. Mardlaga, kes juhendas mind. Mulle selgitati, et
rukkipüülist keedetud liim on raamatuköitmiseks kõige
parem. Et ärgu ma kunagi mingeid muid liime kasutagu
ja sünteetiline liim ei kõlbavat raamatute köitmisel mitte kusagile. Jutt ei käinud mitte uute raamatute köitmise, vaid vanade parandamise koh F