‹ 109 ›
Isal ütles tervis täiesti üles. Tema ei tahtnud raamatuid
hävitada. Kui oli esimene vene aeg, korjati need raamatud,
mis arvati, et ei kõlba, ära. Isa viis kõik keldrisse – kellelgi
ei tulnud pähegi neid hävitama hakata. Venelased läksid
ära – kanti raamatud keldrist üles ja korjati ära kommunistlik kirjandus ning viidi keldrisse. Seal keldris oli meil
raadio, mille tuttavad sõja ajal tõid. Oli ka maakaart, millele sõjategevus peale märgiti...
Kui ma enne isa kodanlikuks natsionalistiks nimetamist
ja töölt kõrvaldamist 1949–50 Tallinna Keskraamatukogu III haruraamatukogus tööl olin ja pagulusse läinud
eesti kirjanikud keelatud olid, tuli lugejatele, kes nende
raamatuid küsimas käisid, öelda, et neid raamatuid pole.
Keegi vana lugeja otsis siis taga üht Mälgu raamatut ega
saanud kuidagi aru, miks seda ei ole. Ta oli väga pahane ja
korrutas: „Kuidas ei ole, oli ju, ma ise lugesin!”
Raamatute hävitamist nägin ma oma silmaga pealt.
Inimesed pandi ringi istuma, näoga sissepoole, raamatud
olid keskel ja siis pidid need, kellele see ülesanne antud
oli, raamatud puruks rebima. Kontroll oli väga range ja
midagi kõrvale toimetada keegi ei saanud.
Need kõik olid head raamatud – hõbekaantega nobelistid võeti kõigepealt...
Eks meid kahtlustati juba 1944. aastal. Kui märtsipommitamise ajal pomm esikusse ja vannituppa kukkus, elasime me arhiivkogu kõrval väikeses toas. Sügisel, samal
päeval, kui vene tankid sisse tulid, saabus meie ukse taha
Nõukogude Liidu kuulus kangelane Arnold Meri ja küsis
isa käest „Eesti rahva kannatuste aastat”.
Muidugi ta ei saanud seda. Isa ütles, et on ära hävitatud
– kuigi see raamat oli alles.
Vene tankide Tallinnasse tulekut nägin ma ise pealt.
Esimese tanki peal oli sõdur nii purjus, et kukkus järgmise roomikute alla. Ta maeti Jaani kiriku juurde, hiljem
Tõnismäele. Läksime õega välja vaatama, mis toimub,
ema oli hirmul ja keelas: ta kartis, et midagi võib juhtuda.
Isa tuli siis koos meiega. Üks venelane tuli rääkima, oli
purjus ja haises. Isa siis küsis, et kuidas oli ja midagi see
sõdur talle ka rääkis. Aga lilledega ei olnud mitte keegi
neid vastu võtmas, nagu pärast on kirjutatud...
Raamatukogu töötas kogu sõja aja, olles vaid mõned päevad kinni.
Olime kõik need aastad elanud koos raamatukogutöötajatega nagu üks suur pere: koos peeti pühi ja sünnipäevi.
Kõik olid omad inimesed.
Isa oskas raamatukogu nii juhtida, et mingeid intriige,
nagu neid naiste seltskonnas kipub olema, raamatukogus polnud. Töötajad olid tookord nii noored ja kenad,